ikka ei tunne probleemi
oh kuusepuu
random pildid
PRAHA 23112011-28112011
NB! igatahes see postitus tuleb pikk-pikk ja pilte tuleb ka palju. Seal oli nii hea ja ma tahan, et se kõik oleks kuskil kirjas. Pärast hea lugeda.
Igatahes Rakverest alustasime sõitu kell 8. Kui me kuskil kell 12 olime ikka veel Eestis, siis tundus, et me kuskile küll ei jõua. Sõit oli pikk ja tüütu. Üritasin palju magada. Hakkasime õhtul hotelli juurde jõudma, siis järsku bussijuht keeras kuskile teele. Sõitsime, sõitsime, ühtegi autot vastu ei tulnud. Järsku lõppes tee ära ning keeras kuskile metsa. Niisiis olimegi kuskil Poola metsas. Välja ka sealt kuidagi ei saanud, lõpuks ikka ukerdas buss end välja sealt.
See hotell ei olnud kohe selle 4 aastaga absoluutselt muutunud. Kõik oli sama. Duššil kardinat ees ei olnud, toas oli imelik lõhn (võtsin oma padja bussist kaasa ja see haises terve järgmise päeva veel), imelikud inimesed. Aru ma ka ei saanud, kas seda tuba üldse koristatud on. Minu voodi all oli üks peaaegu täis õllepurk, koridoris oli veel üks. Põrand oli ka must noh. Aga vähemalt sai end välja sirutada ega pidanud kägaras magama nagu bussis.
Hommikul jätkasime sõitu. Kusjuures, mulle hakkab Poola aina enam meeldima. No kirikud on seal ilusad ja Varssavi on ka väga kena. Ühe kaubanduskeskuse kaks seina olid kaetud Carmen Kassi piltidega. Miks Poola peab nii suur olema? Alles mingi seitsme aeg vast olime Tšehhi jõudnud. Tee peal vaatsime filme, nagu "Shrek2", "Must ja valge koer", "Muumioru lood". Lõpuks mängisime Katu, Teele ja Janega sõnamängu. Hotelli jõudsime mingi kella 10ne aeg. Vahepeal helistati meile, et meid oodatakse kella 11ni, pärast seda enam süüa ei anta. Õnneks jõudsime. Läksime siis sööma. Pärast kahte päeva kuivtoidu peal, oli see lausa paradiis. Ainult meie päralt oli terve söögisaal. Hellitasid meid ära seal söögiga. Hotell oli äge. Suur ja uhke. Kõike võis sealt leida: poode, konverentsisaale, bassein, spa, tenniseväljakud, bowling, restoranid. Igatahes hotellis oli väga palju lauljad, enamus. No koore oli ka väga palju. Pidu käis kui sinna jõudsime. Kui olime oma asjad üles vedanud ja veits puhanud, siis käisime ka all ning vaatasime, mis seal toimub. Alguses tundus mingi imelik. Arvasime, et mingi koori erapidu. Siis mingi kutt tuli ja kutsus meid, aga ütlesime, et tuleme hiljem. Läksimegi, siis vaatame sinna ruumi sisse, kõik tantsivad, vanad ka. Äge. Noh, igatahes see oli siis viimane laul kui sinna jõudsime.
Järgmisel hommikul oli meil linna ekskursioon. Oh, Praha on imeline! Võta Tallinna vanalinn ja korruta miljoniga. Ikka jääb väheks. Ekskursioon kestis kuskil 5 tundi. Vahepeal oli ka lõunapaus KFC(kiirtoidurestoran), aga mina, Jane ja Eerika läksime liikusime edasi, eesmärgiga leida üles Starbucks, sest ühel tsikil seal KFC's oli see tops. No ja leidsimegi! Minu esineme starbucks! Kuna külm oli, siis see soe kakao oli nii hea. Mult küsiti nime ka ja kirjutati see topsi peale, nüüdsest olen Moris. Õhtul ootas meid ees üks väike kontsert kirikus, aga hääli me lahti laulda ei saanud. Siis olime sunnitud oma hääle tänaval lahti laulma. Ja see oli nii äge. Seisime mingite lambikate treppide peale ja hakkasime laulma. Kõik inimesed jäid seisma, paljud tegid pilti, mõni isegi filmis iPadiga. Pärast läksime raekoja platsile ja laulsime seal ka, sest hääl oli veel kinni. Seal oli juba rohkem pealtvaatajaid. Pärast üks naine tuli meie juurde ja ütles, et tüdrukud, teie laul kõlas väga ilusti, aitäh teile! vot see oli aww-moment. Siis viidi meid kaubanduskeskusesse. Noh see oli natuke suur, nii üle 200 poe ja aega anti meile seal kõigest üks tund (BTW seal kaubakas oli üks ehete pood nimega Maris, aga ma ei jõudnud sellest pilti teha). Pärast seda hakkas meil siis see kontsert. Ühesõnaga see läks metsa. Pärast hotelli jõudes käisime söömas ja siis meil oli tahtmine minna veel shoppama. Läksime registratuuri ja vaatasime, et bussi väljumiseni oli aega 10 minutit. Jooksime ülesse, sest lift ei jõudnud piisavalt kiiresti kohale. Poole tee peal panin ma trepil käna. Oh well, mu põlv on nüüd lõhki. Igatahes me sellele bussile ei jõudnud, ootasime siis järgmist. Ütleks, et Tšehhis on ühistransport suhteliselt kallis.
Järgmine päev oli siis see oodatud aga samas kardetud konkursipäev. Hommikul tegime proovi, siis juba võistlema. Singapuri tsikid, kes meiega võistlesid, olid ikka ülikõva tasemega. Neid kuulates mu enesehinnang langes ikka kolinal. Siis pidime minema jälle raekoja platsile, sest seal oli ühislaulmine. Sinna me jäime võistluse pärast pool tundi hiljaks. Nii et laulma me ei läinud. Rahvast oli seal ikka palju. See oli hullem kui laulupidu, sest vähemalt laulupeol toimub liikumine, aga seal põhimõtteliselt inimesed seisid nagu kilud karbis ühe koha peal. Igatahes me jooksime jälle sinna kaubanduskeskusesse. Pärast läksime tagasi hotelli ja siis hakkas seal gala. Saavutasime siis 2. koha! Ma arvan, et see on päris hästi. Pärast oli veel Grand Prix voor ka, kus me ei osalenud. Seal võistlesid Singapuri tüdrukud, üks Rootsi koor ja üks Poola koor. Singapur pani selle asja kinni. Väga ime pole ka, nad ikka maailmatasemel. Lootsime, et õhtul pidu ka siis on, nagu viimane õhtu ikkagi, aga ei. Mingi hetk läksin Angelika, Kadri, Silja ja Lisettiga välja. Võtsime suuna KFC poole, aga see oli just kinni pandud, siis käisime kuskil bensukas. Noh, suht tore oli üle nelja realise tee joosta, sest kuskil lähedal ülekäigurada polnud. Tagasi hotelli jõudes tahtsin magama minna, aga pärast kahte tundi voodis lebades seda kuskilt ei tulnud. Koridoris oli osa rahvast üleval ja mingid Poola mehed olid tulud meie omadega juttu rääkima ( see oli äärmiselt loll jutt. Kained nad ka polnud ). Läksin ka siis koridori ja olingi terve öö üleval. Kuidas saakski viimase öö Prahas maha magada?! Põhimõtteliselt istusime kogu öö koridoris ja rääkisime juttu. Vahepeal poolakad tõmblesid seal ringi ja rääkisime juttu nendega. Kiiresti läks aeg tegelikult. Mõni ajas nii lolli juttu, et ma suutsin lõpuks närvi minna ja ütlesin sitasti. No ups.
Hommikul asjad kokku, sööma ja oligi minek. Kahju oli kohe. Need paar päeva olid seal super. Muidugi suutsid mõned sisse magada, tänu millele lahkusime ~ pool tundi hiljem. Enne kui Prahast välja jõudsime ma juba magasin. Enne piiri tegime veel poepeatuse ja jess, ma leidsin sealt endale lõpuks saapad. Olin Prahas kõik kingapoed läbi käinud, mis ette jäid, aga miskit ei leidnud. Aga odavate jalanõude pärast ma ju Tšehhi läksingi. Vähmalt sain need ostetud. No ja siis oligi terve päev jälle bussisõitu, mille vältel ma palju magasin. Või no üritasin, sest kena inimene mu selja taga võttis eesmärgiks mu neerud läbi peksta ning samuti toppis ta oma jalad mulle pähe (milline normaalne inimene seda teeb?! Ise veel ütles, et kui see mind häirib, siis ma ju ütleksin seda talle. Aga hallo, ükski mõistuse juures olev inimene ei teeks seda. Pole ime, et mu juuksed pärast mustad olid). Igatahes Poolas ootas meid see sama "armas" hotell. See kena tuuleke oli jõudnud ka Poola, nii et päris jube oli õues.
Järgmisel hommikul alustasime siis viimast sõidupäeva. Tuuleke oli päris kenake, buss loksus ikka mõnusasti ja vahepeal vibras teepeal päris korralikult. Me nägime ka avariid, kus ühel pool teed kraavis oli suur buss ning teisel pool täiesti sodi sõiduauto. Veidikene tuli hirm ka naha vahele. Kodule lähemale jõudes muutusime aina rõõmsamaks ning jututeemad oli äärmiselt huvitavad/harivad. Meid isegi süüdistati, et me ei lase teistel magada. JA siis ma jõudsin koju! Kõigile tulid vanemad vastu ja väiksemad õed-vennad, kallistati ja värki. Mina see üksik hing kellel kedagi vastu ei tulnud. Oh well. Aga oma voodis oli nii hea magada, kuigi mu padi haises ikka veel selle Poola hotelli järgi. Õhh.
Reis oli tore, Praha oli imeilus, minu seltskond äge. Paremat ei olekski tahtnud (okei, bussisõidu koha pealt võib viriseda, eks). Sinna linna läheksin küll tagasi kui võimalus oleks. Enamus ajast ma naersin, sest lõbus oli ja nalja peab ju ka saama( ..., lammas tuleb!). I love my girls - Jane, Eerika, Kaisa, Teele, Anni, Katu, Angelika, Lisett, Silja, Kadri!
Ja nüüd suurem hunnik pilte!
Igatahes Rakverest alustasime sõitu kell 8. Kui me kuskil kell 12 olime ikka veel Eestis, siis tundus, et me kuskile küll ei jõua. Sõit oli pikk ja tüütu. Üritasin palju magada. Hakkasime õhtul hotelli juurde jõudma, siis järsku bussijuht keeras kuskile teele. Sõitsime, sõitsime, ühtegi autot vastu ei tulnud. Järsku lõppes tee ära ning keeras kuskile metsa. Niisiis olimegi kuskil Poola metsas. Välja ka sealt kuidagi ei saanud, lõpuks ikka ukerdas buss end välja sealt.
See hotell ei olnud kohe selle 4 aastaga absoluutselt muutunud. Kõik oli sama. Duššil kardinat ees ei olnud, toas oli imelik lõhn (võtsin oma padja bussist kaasa ja see haises terve järgmise päeva veel), imelikud inimesed. Aru ma ka ei saanud, kas seda tuba üldse koristatud on. Minu voodi all oli üks peaaegu täis õllepurk, koridoris oli veel üks. Põrand oli ka must noh. Aga vähemalt sai end välja sirutada ega pidanud kägaras magama nagu bussis.
Hommikul jätkasime sõitu. Kusjuures, mulle hakkab Poola aina enam meeldima. No kirikud on seal ilusad ja Varssavi on ka väga kena. Ühe kaubanduskeskuse kaks seina olid kaetud Carmen Kassi piltidega. Miks Poola peab nii suur olema? Alles mingi seitsme aeg vast olime Tšehhi jõudnud. Tee peal vaatsime filme, nagu "Shrek2", "Must ja valge koer", "Muumioru lood". Lõpuks mängisime Katu, Teele ja Janega sõnamängu. Hotelli jõudsime mingi kella 10ne aeg. Vahepeal helistati meile, et meid oodatakse kella 11ni, pärast seda enam süüa ei anta. Õnneks jõudsime. Läksime siis sööma. Pärast kahte päeva kuivtoidu peal, oli see lausa paradiis. Ainult meie päralt oli terve söögisaal. Hellitasid meid ära seal söögiga. Hotell oli äge. Suur ja uhke. Kõike võis sealt leida: poode, konverentsisaale, bassein, spa, tenniseväljakud, bowling, restoranid. Igatahes hotellis oli väga palju lauljad, enamus. No koore oli ka väga palju. Pidu käis kui sinna jõudsime. Kui olime oma asjad üles vedanud ja veits puhanud, siis käisime ka all ning vaatasime, mis seal toimub. Alguses tundus mingi imelik. Arvasime, et mingi koori erapidu. Siis mingi kutt tuli ja kutsus meid, aga ütlesime, et tuleme hiljem. Läksimegi, siis vaatame sinna ruumi sisse, kõik tantsivad, vanad ka. Äge. Noh, igatahes see oli siis viimane laul kui sinna jõudsime.
Järgmisel hommikul oli meil linna ekskursioon. Oh, Praha on imeline! Võta Tallinna vanalinn ja korruta miljoniga. Ikka jääb väheks. Ekskursioon kestis kuskil 5 tundi. Vahepeal oli ka lõunapaus KFC(kiirtoidurestoran), aga mina, Jane ja Eerika läksime liikusime edasi, eesmärgiga leida üles Starbucks, sest ühel tsikil seal KFC's oli see tops. No ja leidsimegi! Minu esineme starbucks! Kuna külm oli, siis see soe kakao oli nii hea. Mult küsiti nime ka ja kirjutati see topsi peale, nüüdsest olen Moris. Õhtul ootas meid ees üks väike kontsert kirikus, aga hääli me lahti laulda ei saanud. Siis olime sunnitud oma hääle tänaval lahti laulma. Ja see oli nii äge. Seisime mingite lambikate treppide peale ja hakkasime laulma. Kõik inimesed jäid seisma, paljud tegid pilti, mõni isegi filmis iPadiga. Pärast läksime raekoja platsile ja laulsime seal ka, sest hääl oli veel kinni. Seal oli juba rohkem pealtvaatajaid. Pärast üks naine tuli meie juurde ja ütles, et tüdrukud, teie laul kõlas väga ilusti, aitäh teile! vot see oli aww-moment. Siis viidi meid kaubanduskeskusesse. Noh see oli natuke suur, nii üle 200 poe ja aega anti meile seal kõigest üks tund (BTW seal kaubakas oli üks ehete pood nimega Maris, aga ma ei jõudnud sellest pilti teha). Pärast seda hakkas meil siis see kontsert. Ühesõnaga see läks metsa. Pärast hotelli jõudes käisime söömas ja siis meil oli tahtmine minna veel shoppama. Läksime registratuuri ja vaatasime, et bussi väljumiseni oli aega 10 minutit. Jooksime ülesse, sest lift ei jõudnud piisavalt kiiresti kohale. Poole tee peal panin ma trepil käna. Oh well, mu põlv on nüüd lõhki. Igatahes me sellele bussile ei jõudnud, ootasime siis järgmist. Ütleks, et Tšehhis on ühistransport suhteliselt kallis.
Järgmine päev oli siis see oodatud aga samas kardetud konkursipäev. Hommikul tegime proovi, siis juba võistlema. Singapuri tsikid, kes meiega võistlesid, olid ikka ülikõva tasemega. Neid kuulates mu enesehinnang langes ikka kolinal. Siis pidime minema jälle raekoja platsile, sest seal oli ühislaulmine. Sinna me jäime võistluse pärast pool tundi hiljaks. Nii et laulma me ei läinud. Rahvast oli seal ikka palju. See oli hullem kui laulupidu, sest vähemalt laulupeol toimub liikumine, aga seal põhimõtteliselt inimesed seisid nagu kilud karbis ühe koha peal. Igatahes me jooksime jälle sinna kaubanduskeskusesse. Pärast läksime tagasi hotelli ja siis hakkas seal gala. Saavutasime siis 2. koha! Ma arvan, et see on päris hästi. Pärast oli veel Grand Prix voor ka, kus me ei osalenud. Seal võistlesid Singapuri tüdrukud, üks Rootsi koor ja üks Poola koor. Singapur pani selle asja kinni. Väga ime pole ka, nad ikka maailmatasemel. Lootsime, et õhtul pidu ka siis on, nagu viimane õhtu ikkagi, aga ei. Mingi hetk läksin Angelika, Kadri, Silja ja Lisettiga välja. Võtsime suuna KFC poole, aga see oli just kinni pandud, siis käisime kuskil bensukas. Noh, suht tore oli üle nelja realise tee joosta, sest kuskil lähedal ülekäigurada polnud. Tagasi hotelli jõudes tahtsin magama minna, aga pärast kahte tundi voodis lebades seda kuskilt ei tulnud. Koridoris oli osa rahvast üleval ja mingid Poola mehed olid tulud meie omadega juttu rääkima ( see oli äärmiselt loll jutt. Kained nad ka polnud ). Läksin ka siis koridori ja olingi terve öö üleval. Kuidas saakski viimase öö Prahas maha magada?! Põhimõtteliselt istusime kogu öö koridoris ja rääkisime juttu. Vahepeal poolakad tõmblesid seal ringi ja rääkisime juttu nendega. Kiiresti läks aeg tegelikult. Mõni ajas nii lolli juttu, et ma suutsin lõpuks närvi minna ja ütlesin sitasti. No ups.
Hommikul asjad kokku, sööma ja oligi minek. Kahju oli kohe. Need paar päeva olid seal super. Muidugi suutsid mõned sisse magada, tänu millele lahkusime ~ pool tundi hiljem. Enne kui Prahast välja jõudsime ma juba magasin. Enne piiri tegime veel poepeatuse ja jess, ma leidsin sealt endale lõpuks saapad. Olin Prahas kõik kingapoed läbi käinud, mis ette jäid, aga miskit ei leidnud. Aga odavate jalanõude pärast ma ju Tšehhi läksingi. Vähmalt sain need ostetud. No ja siis oligi terve päev jälle bussisõitu, mille vältel ma palju magasin. Või no üritasin, sest kena inimene mu selja taga võttis eesmärgiks mu neerud läbi peksta ning samuti toppis ta oma jalad mulle pähe (milline normaalne inimene seda teeb?! Ise veel ütles, et kui see mind häirib, siis ma ju ütleksin seda talle. Aga hallo, ükski mõistuse juures olev inimene ei teeks seda. Pole ime, et mu juuksed pärast mustad olid). Igatahes Poolas ootas meid see sama "armas" hotell. See kena tuuleke oli jõudnud ka Poola, nii et päris jube oli õues.
Järgmisel hommikul alustasime siis viimast sõidupäeva. Tuuleke oli päris kenake, buss loksus ikka mõnusasti ja vahepeal vibras teepeal päris korralikult. Me nägime ka avariid, kus ühel pool teed kraavis oli suur buss ning teisel pool täiesti sodi sõiduauto. Veidikene tuli hirm ka naha vahele. Kodule lähemale jõudes muutusime aina rõõmsamaks ning jututeemad oli äärmiselt huvitavad/harivad. Meid isegi süüdistati, et me ei lase teistel magada. JA siis ma jõudsin koju! Kõigile tulid vanemad vastu ja väiksemad õed-vennad, kallistati ja värki. Mina see üksik hing kellel kedagi vastu ei tulnud. Oh well. Aga oma voodis oli nii hea magada, kuigi mu padi haises ikka veel selle Poola hotelli järgi. Õhh.
Reis oli tore, Praha oli imeilus, minu seltskond äge. Paremat ei olekski tahtnud (okei, bussisõidu koha pealt võib viriseda, eks). Sinna linna läheksin küll tagasi kui võimalus oleks. Enamus ajast ma naersin, sest lõbus oli ja nalja peab ju ka saama( ..., lammas tuleb!). I love my girls - Jane, Eerika, Kaisa, Teele, Anni, Katu, Angelika, Lisett, Silja, Kadri!
Ja nüüd suurem hunnik pilte!
vaade Prahale udusel päeval
hey, girls!
Ei tea probleemi
Starbucks!
Mina + Praha!
Ilus kuusk oli
Hotel lobby
meie tuba + ära eksinud Eerika
siis kui bussisõit igavaks kiskus (ärge mind maha lööge)
minu ostud + osa šokolaadist
Jane, rottisin ära pildi, sest see meeldis mulle.
musi
Hiljem lisan veel pilte :)
Hiljem lisan veel pilte :)
See halb tunne, kui miski hea kaugeneb ja enam see pole see, mis varem. Asjad muutuvad, ajad muutuvad, INIMESED muutuvad. Küsitakse endlalt, mis ma halvasti tegin? Mis muutus? Aga ju pidi siis nii minema...
Nüüd mul jooksis mõte kokku.
Aga igatahes järgmine nädal lähen Prahasse ja ma ei jõua ära oodata...
EESTI! EESTI! EESTI!
Eesti 0 - 4 Iirimaa.
Olen ma kurb? Ja! Olen ma vihane? Ja! Olen ma pettunud? Ja, aga mitte meie koondises.
Olin terve päeva heas tujus. Pärast kooli lauluproovis olles, läksin ma närvi ja kahtlesin, et ma bussile jõuan. Aga kõik läks hästi ja olingi üsna pea Tallinna poole teel. Läksime võtsime linnast söögid ning läksime korterisse, aga siis pidime juba arenale kiirustama, nii et süüa ei jõudnudki. Saime vineeris Tinnu ja Raheliga kokku ja siis juba staadionile. Hea, et hiljem ei läinud, sest kui me olime juba seal, kus kontrolliti, et sul pole mingeid relvi ega midagi kaasas, oli meie selja taga järjekord, mis ulatus liigagi kaugele. Kohad olid meil NIKE sektoris. Hea vaade oli, mis siis, et eelviimane rida. Igatahes, see mäng läks nagu läks. Vähemalt sain end välja elada selle kohtuniku peale ja korralikult. Hea oli Lindperet jälle koondises näha. Staadionilt ära kõndides valitses eestlaste nägudes kurb ja pettunud ilme. Nii naised kui mehed, noored kui vanad - kõik olid muserdunud. Aga kui me nüüd mängu käigule ausalt tagasi vaatame.. 4 kollast, 2 punast vs 0 kaarti, 1 penalt. Ilmselgelt ei ole Eesti fännid pettunud meie koondises, ei, sugugi mitte.
with my girls
Hommik
Igatahes pärast mängu läksime koju ja olime seal. Magama ei saanudki põhimõtteliselt, kui siis see 1 tund. Kuskil kell kümme läksime linna. Käisime virus poodides. Ostsin endale Vero Modast ühe pluusi. Virus oli mingisugune klaverite asi. Igatahes seal oli üks valge Estonia tiibklaver, mida kõik võisid mängida ning üks mees läks ja ta mängis nii hästi. Hea oli kuulata.
Mõtlesime, mida edasi teha. Otsustasime kinno minna, enne aga käisime söömas. Filmiks oli "One day". Ma ei olnud sellest filmist varem kuulnudki, aga see meeldis mulle. Alguses oli küll selline uni, arvasin, et jään sinna samma tooli magama. Vahepeal kino värises (mõtlesime, et tangid tulid või iirlased tegid paraadi) ja mingi imelik mees tuli filmi vaatama (nagu reaalselt kahtlane).
Pärast läksime Viru väravate juurde Maarjat ootama. Ootasime seal kuskil 25 minutit. Naljakas oli. Põhimõtteliselt 5 minutit järjest me naersime kõhud kõveras, sest Espumisan osutus kogemata hambapastaks. Iirlasi oli palju. Bussis oli natukene liiga naljakas jälle ja aga no mis teha. Vähemalt naeris Ta kaasa :)
Tore nädalavahetus oli. Isegi kui kõik ei läinud, nii nagu alguses plaanitud (järjekordne tõestus, et me ei tohi plaane teha. Kõik muutub alati.)
nii, olen Hiiumaalt tagasi nüüd. Enne räägin veits teist juttu.
See vaheaeg algas. Lõpuks.
Reedeks tegima Annikaga diili, et ma lähen tema juurde ja teeme sushit, aga lõpuks lõpetasime lambalihaga pastaga ja siis ühe magustoiduga, mis oli elumagus. Ma olen olnud alati skeptiline lambaliha suhtes, hea meelega ma seda ei söö, sest sel on see kõrvalmaitse, mis mulle ei meeldi. Aga see tuli nii hea välja(no seda tänu 3h hautamisele punase veini kastmes vast). Siis ma aitasin veel Annikal juukseid värvida ja tulemus jäi päris hea. Mis siis, et mu valge pluus polnud pärast enam valge.
ja nüüd HIIUMAA juurde. Hea meelega omaks erahelikopterit, et see sõit oleks ajaliselt lühem, sest autoga tundub see sõit kohutavalt pikk. Sõidu ajal suutis mu onu meile helistada kuskil 6 või rohkem kordagi ning seda selleks, et küsida kaugel me juba oleme. Igatses või nii. Kui me lõpuks kohale jõudsime, siis kedagi kodus ei olnud. Olid läinud Kärdlasse mingit katet tooma. Aga uksed olid lahti, tuled põlesid ja mõlemad telekad mängisid. Tüüpiline. Ma tegin selle ajaga koogi valmis ning käisin põristasin rolleriga ringi. Lõpuks nad jõudsid ka tagasi(onu ja onunaine). Oli tore teda üle kahe aasta näha. Kui õhtust sõime, siis meenutati vanu aega ja Taavi rääkis, et tema igavene õudusunenägu on, kui ta kunagi sõitis rattaga karjamaale ja ma olin pakiraamil ning siis ta läks karjust lahti tegema ning ma kukkusin rattalt maha, kaela peale. Ta oli paanikas, et mis nüüd saab, ma ei teinud häält ka kohe ja ta andis mulle siis elektit, et ma häält teeksin( nii ta väitis ). HAHAHAHHAHAHAHA. Saingi teada, kuidas mind lapsepõlves peapeale kukutati. Mingi hetk otsustati õue minna ATVga sõitma. Alguses ma tegin ise mingeid ringe, siis aga läksin Taaviga. Tegime kiiruskatseid Hiiumaa teedel ja kuskil võsas müttasime. Seal oli nii palju kraave ja need olid sügavad, nii et nendest üle ei saanud, aga proovisime ikka ning hiljem olin ma üleni sitane. Hiljem tegin tutvust naabritega, no täpsemalt kahega. Ja samuti Magdaga, kes suutis mulle poole tunniga oma eluloo ära rääkida ja ta oli üldse tore.Läksime Carribasse (ööklubi Käinas). Sisse saamisega probleeme ei olnud, ei küsitud midagi. Klubi oli rahvast täis, nalja sai. Hiidlased on üldse ülitoredad minu meelest. Magama sain kuskil pool 4 või 4 ja 6 tundi magamist oli vähe. Hommik mõne jaoks oli päris karm ikka. Praamisõidul ma magasin laua taga. Tallinnas viisime Taavi lennujaama ja ise käisime Ülemistes mulle talvejopet ostmas. voh, selline nädalavahetus oligi.
Nüüd oli Hannakas paar päeva minu juures. Lebokunnid, nagu me oleme, magasime enamuse ajast. Mängisime kitarri ka, vähemalt üritasime. Igav ei hakanud.
See vaheaeg algas. Lõpuks.
Reedeks tegima Annikaga diili, et ma lähen tema juurde ja teeme sushit, aga lõpuks lõpetasime lambalihaga pastaga ja siis ühe magustoiduga, mis oli elumagus. Ma olen olnud alati skeptiline lambaliha suhtes, hea meelega ma seda ei söö, sest sel on see kõrvalmaitse, mis mulle ei meeldi. Aga see tuli nii hea välja(no seda tänu 3h hautamisele punase veini kastmes vast). Siis ma aitasin veel Annikal juukseid värvida ja tulemus jäi päris hea. Mis siis, et mu valge pluus polnud pärast enam valge.
ja nüüd HIIUMAA juurde. Hea meelega omaks erahelikopterit, et see sõit oleks ajaliselt lühem, sest autoga tundub see sõit kohutavalt pikk. Sõidu ajal suutis mu onu meile helistada kuskil 6 või rohkem kordagi ning seda selleks, et küsida kaugel me juba oleme. Igatses või nii. Kui me lõpuks kohale jõudsime, siis kedagi kodus ei olnud. Olid läinud Kärdlasse mingit katet tooma. Aga uksed olid lahti, tuled põlesid ja mõlemad telekad mängisid. Tüüpiline. Ma tegin selle ajaga koogi valmis ning käisin põristasin rolleriga ringi. Lõpuks nad jõudsid ka tagasi(onu ja onunaine). Oli tore teda üle kahe aasta näha. Kui õhtust sõime, siis meenutati vanu aega ja Taavi rääkis, et tema igavene õudusunenägu on, kui ta kunagi sõitis rattaga karjamaale ja ma olin pakiraamil ning siis ta läks karjust lahti tegema ning ma kukkusin rattalt maha, kaela peale. Ta oli paanikas, et mis nüüd saab, ma ei teinud häält ka kohe ja ta andis mulle siis elektit, et ma häält teeksin( nii ta väitis ). HAHAHAHHAHAHAHA. Saingi teada, kuidas mind lapsepõlves peapeale kukutati. Mingi hetk otsustati õue minna ATVga sõitma. Alguses ma tegin ise mingeid ringe, siis aga läksin Taaviga. Tegime kiiruskatseid Hiiumaa teedel ja kuskil võsas müttasime. Seal oli nii palju kraave ja need olid sügavad, nii et nendest üle ei saanud, aga proovisime ikka ning hiljem olin ma üleni sitane. Hiljem tegin tutvust naabritega, no täpsemalt kahega. Ja samuti Magdaga, kes suutis mulle poole tunniga oma eluloo ära rääkida ja ta oli üldse tore.Läksime Carribasse (ööklubi Käinas). Sisse saamisega probleeme ei olnud, ei küsitud midagi. Klubi oli rahvast täis, nalja sai. Hiidlased on üldse ülitoredad minu meelest. Magama sain kuskil pool 4 või 4 ja 6 tundi magamist oli vähe. Hommik mõne jaoks oli päris karm ikka. Praamisõidul ma magasin laua taga. Tallinnas viisime Taavi lennujaama ja ise käisime Ülemistes mulle talvejopet ostmas. voh, selline nädalavahetus oligi.
Nüüd oli Hannakas paar päeva minu juures. Lebokunnid, nagu me oleme, magasime enamuse ajast. Mängisime kitarri ka, vähemalt üritasime. Igav ei hakanud.
SÜGIS!!
Siin need pildid, kui ma Kellyga koos pildistamas käisin. Mõned veidikene udused, aga pole hullu :)
Just smile!
Suvi möödus vägagi ruttu ja ülehomme hakkab kool!
Hetkel istun oma kümne koti seas ja ikkagi ma ei ole midagi tarka ära pakkinud. See on nii tüütu tegevus. Pealegi ,ma ei tea, mida kaasa juu võtta. Pealegi, mul ei ole veel kooli tunnet, nii et mida ma lähen sinna?? Ühtegi asja mul ka pole valmis ostetud. Nii et minu meelest läheb veel suvi edasi ja elu on ilus. Eks siis 1. septembri hommikul ärkan ma ahastusega, et mind ootavad jälle need samad koolimaja uksed. Tegelikult ma isegi tahan veidikene kooli, et saab jälle inimestega suhelda, sest no mul on sellest puudus olnud.
Kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis mulle meeldis see suvi. Vingusin küll, et mul igav ja sada muud häda. Aga kui ma tagasi mõtlen, siis sain küll päris palju käidud ja tehtud.
Mu sünnipäev möödus rahulikult. Aitäh kõigile, kes õnne soovisid! Ja mõned olid nii armsad, et tõid naeratuse suule ja ma ei unusta neid kunagi. Parim oli mu isa oma!! Sünnipäeva tähistamine venis küll päris pikaks. Neljapäevast esmaspäevani :)
Nädalavahetusel ma sõitsin Tallinnasse, et Tinnuga tähistada. Oeh, kus see oli alles nädalavahetus. Koju jõudsime igatahes päris hilja, kuskil enne kahte ja siis ka jala kesklinnast Tondile. Jalad olid suremas. Öösel on vanalinnas tore, veidikene hirmutav, aga ei midagi hullu. Järgmine päev ei maganud ka absoluutselt, 6 tundi. Tinnu pidi tegelikult tööle minema, aga kuna tal eelmisest õhtust oli paha olla, siis läksime linna ja tööle ta jõudis kuskil alles kell 2. Käisime sushit söömas ja seal saime ka päris suure üllatuse osaliseks. Tallinna vanalinn on ikka super ilus.
Hetkel istun oma kümne koti seas ja ikkagi ma ei ole midagi tarka ära pakkinud. See on nii tüütu tegevus. Pealegi ,ma ei tea, mida kaasa juu võtta. Pealegi, mul ei ole veel kooli tunnet, nii et mida ma lähen sinna?? Ühtegi asja mul ka pole valmis ostetud. Nii et minu meelest läheb veel suvi edasi ja elu on ilus. Eks siis 1. septembri hommikul ärkan ma ahastusega, et mind ootavad jälle need samad koolimaja uksed. Tegelikult ma isegi tahan veidikene kooli, et saab jälle inimestega suhelda, sest no mul on sellest puudus olnud.
Kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis mulle meeldis see suvi. Vingusin küll, et mul igav ja sada muud häda. Aga kui ma tagasi mõtlen, siis sain küll päris palju käidud ja tehtud.
Mu sünnipäev möödus rahulikult. Aitäh kõigile, kes õnne soovisid! Ja mõned olid nii armsad, et tõid naeratuse suule ja ma ei unusta neid kunagi. Parim oli mu isa oma!! Sünnipäeva tähistamine venis küll päris pikaks. Neljapäevast esmaspäevani :)
Nädalavahetusel ma sõitsin Tallinnasse, et Tinnuga tähistada. Oeh, kus see oli alles nädalavahetus. Koju jõudsime igatahes päris hilja, kuskil enne kahte ja siis ka jala kesklinnast Tondile. Jalad olid suremas. Öösel on vanalinnas tore, veidikene hirmutav, aga ei midagi hullu. Järgmine päev ei maganud ka absoluutselt, 6 tundi. Tinnu pidi tegelikult tööle minema, aga kuna tal eelmisest õhtust oli paha olla, siis läksime linna ja tööle ta jõudis kuskil alles kell 2. Käisime sushit söömas ja seal saime ka päris suure üllatuse osaliseks. Tallinna vanalinn on ikka super ilus.
sushi!!!
No kallid sõbrad, ma soovin teile ilusat kooli algust ja loodan, et teie suvi oli PARIM! musi
11082011-16082011
HIIUMAA! ja natukene Viimsit.
Neljapäeva hommikul startisime Avinurme kaudu Viimsi poole, et seal üks korralik päev tööd teha ja järgmisel päeval Hiiumaale sõita. Aga no muidugi hakkas vihma kallama ja me läksime hoopis Raheli juurde. Tahtsime minna tegelikult kesklinna, aga meile öeldi, et seal mingi tulistamine toimus. Alguses me seda ei uskunud, arvasime, et no tehakse nalja, et meid enda poole meelitada, aga kus sa sellega. Käisime õhtul väljas ja vaatasime filmi. Vahepeal tekkis meil juba loobumise tunne, et kas jõuame Hiidu, aga õnneks Häli(mu onu naine) läks ise ka sinna, nii et me saime auto peale. Sõit sadama poole tundus küll hirmus pikk ja ma võitlesin unega. Praamil mängisime mingit nime mängu ja vaatasime inimesi.
Luidjale jõudes oli päris huvitav, sest viimati käisin ma seal siis, kui seda maja veel püsti ei olnud(nii umbes 4 aastat tagasi). Päris kenake oli teine. Õhtul käisime veel mere ääres ja tegime süüa. Kuna majas elekter puudus, siis läksime üsna pea magama.
Hommikul varavalges sõitsime bussiga Kärdlasse. Esimesed 2 tundi istusime GAHWA kohvikus (ülihea kakao oli seal), mis oli nii mõnus väike koht. Pärast käisime veel linna peal ringi ning oma jalutamistega jõutsime Rannapaargusse. Jälle üks mõnus koht. Hiljem käisime poes ja värki ning siis Luidjale tagasi. Peab ütlema, et Hiiumaa bussijuhid on väga toredad. Õhtul läksime jälle randa. Tegime seal tsirkust ehk siis Hannakas tegi owlingut ja plankingut ning naersime niisama liiva peal maas. See rand on üks iludamaid Eestimaal, minu meelest. Puhas ja inimesi nagu ei käikski seal. Nende päevade jooksul paari nägime ainult. Vahepeal helistas mulle mu onu ja ütles, et äkki tuleb Eestisse, aga kahjuks ei tulnud. Oleks saanud muidu skuutritega sõitma minna või veesuuskadega. Järgmine kord.
Järgmised 2 päeva me reaalselt lebosime ja midagi ei teinud. Isegi päeval magasime vahepeal. Külastasime kohaliku poodi, mis ostutus ka väga põnevaks käiguks. Nägime paari kohalikkugi(IME). Toitsime hobuseid.
Esmaspäeva pärastlõunal hakkasime tagasi mandri poole trippima. Luidjalt Tallinnasse jõudsime bussi ja praami kasutades 5 tunniga. Sealt edasi veel Rakvere. Korteris ootas mind üllatus, seal tehti remonti või mida iganes. Käisime veel väljas ning tagasi koju jõudes jäin ma kohe magama.
Vot nii käisin ma Hiiumaal. Vähemalt sai veel enne kooli eemale.
Pilte saate hiljem
Neljapäeva hommikul startisime Avinurme kaudu Viimsi poole, et seal üks korralik päev tööd teha ja järgmisel päeval Hiiumaale sõita. Aga no muidugi hakkas vihma kallama ja me läksime hoopis Raheli juurde. Tahtsime minna tegelikult kesklinna, aga meile öeldi, et seal mingi tulistamine toimus. Alguses me seda ei uskunud, arvasime, et no tehakse nalja, et meid enda poole meelitada, aga kus sa sellega. Käisime õhtul väljas ja vaatasime filmi. Vahepeal tekkis meil juba loobumise tunne, et kas jõuame Hiidu, aga õnneks Häli(mu onu naine) läks ise ka sinna, nii et me saime auto peale. Sõit sadama poole tundus küll hirmus pikk ja ma võitlesin unega. Praamil mängisime mingit nime mängu ja vaatasime inimesi.
Luidjale jõudes oli päris huvitav, sest viimati käisin ma seal siis, kui seda maja veel püsti ei olnud(nii umbes 4 aastat tagasi). Päris kenake oli teine. Õhtul käisime veel mere ääres ja tegime süüa. Kuna majas elekter puudus, siis läksime üsna pea magama.
Hommikul varavalges sõitsime bussiga Kärdlasse. Esimesed 2 tundi istusime GAHWA kohvikus (ülihea kakao oli seal), mis oli nii mõnus väike koht. Pärast käisime veel linna peal ringi ning oma jalutamistega jõutsime Rannapaargusse. Jälle üks mõnus koht. Hiljem käisime poes ja värki ning siis Luidjale tagasi. Peab ütlema, et Hiiumaa bussijuhid on väga toredad. Õhtul läksime jälle randa. Tegime seal tsirkust ehk siis Hannakas tegi owlingut ja plankingut ning naersime niisama liiva peal maas. See rand on üks iludamaid Eestimaal, minu meelest. Puhas ja inimesi nagu ei käikski seal. Nende päevade jooksul paari nägime ainult. Vahepeal helistas mulle mu onu ja ütles, et äkki tuleb Eestisse, aga kahjuks ei tulnud. Oleks saanud muidu skuutritega sõitma minna või veesuuskadega. Järgmine kord.
Järgmised 2 päeva me reaalselt lebosime ja midagi ei teinud. Isegi päeval magasime vahepeal. Külastasime kohaliku poodi, mis ostutus ka väga põnevaks käiguks. Nägime paari kohalikkugi(IME). Toitsime hobuseid.
Esmaspäeva pärastlõunal hakkasime tagasi mandri poole trippima. Luidjalt Tallinnasse jõudsime bussi ja praami kasutades 5 tunniga. Sealt edasi veel Rakvere. Korteris ootas mind üllatus, seal tehti remonti või mida iganes. Käisime veel väljas ning tagasi koju jõudes jäin ma kohe magama.
Vot nii käisin ma Hiiumaal. Vähemalt sai veel enne kooli eemale.
Pilte saate hiljem
27072011-30072011
ehk siis, kui kõik mu sugulased siin olid.
Esiteks ma ütlen ära, et see oli kõige lebom värk. Tavaliselt nii ikka ei ole. See on see, kui vanakesi ei ole.
Hommikul ärkasime Hannaka ja Raheliga vara ülesse ja hakkasime toimetama, sest teised pidid tulema lõunaks. Uskusime, et noh, tulevad mingi 1-2. Aga ei, esimesed tulid alles pool 4. Vahepeal mõtlesime, et jätame kogu ürituse juba ära. Mingil hetkel viidi meid Peipsisse ujuma, aga terve järv õitses, isegi jõgi oli täis seda sodi ja paksult. Läksime siis teise kanti jõe äärde, seal oli puhtam ja saime vees käia. Kuna mu isa oli väikestele lubanud, et ta mängib nendega tukikat, siis õhtu mööduski seda mängides. Päris tore oli. Magasime kõik need ööd heinalakas. Seal oli kohutavalt palav esimene öö.
Teise päeva hommikul me kastsime lilli ja võtsime päikest, sest õues oli tõesti palav. Mingil hetkel saabusid veel Tinnu ja Riksu( 5-aastane sugulane, kes omab juba six-packi) ning kõik olidki kohal. Millalgi kadusid Tiit ja Priit aeda midagi tegema, aga meile ei öeldud mida. Nad muutsid mu tagaaia golfiväljakuks. Kuna Priit käib golfi mängimas, siis ta võttis oma varustuse kaasa ja õpetas meid mängima. Päris huvitav oli. Võiks rohkemgi mängima hakata. Kella 4 aeg hakkas äike pihta, päris tugev oli. Lõi meile isegi õhksoojuspumpa sisse.
Kolmanda päeva hommikul äratati meid kell 6 ülesse ja viidi rabasse murakaid otsima. See oli meie vanemate versioon ööhäirest, sest nad ei suuda kunagi kaua üleval olla, et meid hirmutada ning nad tavaliselt on suht feilinud selles. Niisiis otsustati teha seda varahommikul, et siis me oleme õige pahurad. Seda me tõesti olime. Leidsime ka seal ainult kaks murakat ja üks neist oli juba vana ka. Hommik venis ja venis. Siis otsustati, et mis me ikka siin teeme, lähme kuskile kaugemale. Nii läksimegi Ida-Virumaa tripile ehk siis käisime Põlevkivi muuseumis ja hiljem ka Kohtla-Nõmme kaevanudses. Sealne giid oli kohutavalt pika jutuga. Juba enne maa-alla minekut ma jäin ta jutust magama. Otsustasime, et hakkame terve suguvõsaga kaevuriteks, sest maa-all on äge. Tagasi sõites jäin ma magama, sest see hommikune varajane äratus oli liiast. Niigi jäin eelmine öö kuskil kell 3 alles magama. Pärast lõunasööki aeti meid kohe pitsat tegema. See tuli küll hästi välja, vähemalt hammas ei põrunud, sest see oli paksult asju täis. Õhtul ma tundsin end tõbisena, mul oli terve päeva kõrv valutanud ja pea ning lakka minnes läks ka süda pahaks, nii et ma kolisin tuppa magama igaks juhuks.
Laupäeva hommik algas üllatuslikult hilja, vähemalt neile kes lakas magasid, sest vanemad ei saanud mannapudru keetmisega hakkama. Aime veel helistas, et ta tuleb ka siia ning küll siis hakkas isadel kiire, nad hakkasid oma taarat peitma. hahhahahhah. Igatahes hommikusöögi lõppedes olid juba külalised kohal ning meil oligi aeg oma üllatus ette valmistada. Me tegime midagi, mida nad olid juba 6 aastat oodanud. Nimelt, kui me olime väiksemad, ehk siis 6 aastat tagasi, oli meil Vanilla Ninja hullus ning siis me coverdasime neid. Andsime ikka täispika kontserdi ja puha. Võimas. Pärast seda on nad kogu aeg lootnud, et me teeme come backi, seda me siis ka seekord tegime. Esmalt selle pärast, et nad rahule jääksid ning kes teab kas me järgnevatel enam selliseid kokkusaamiseid teeme. Päris staar värk oli. Kõik pildistasid ja kingiti lilli ning me kasutasime isegi pürotehnikat. Eriti toredaks tegi asja see, et kohale oli tulnud ka Randel, kes oli kunagi meie DJ.
No ja nii see läbi saigi. Äärmiselt tore oli, saime jälle kõik kokku ja tore oli !
Esiteks ma ütlen ära, et see oli kõige lebom värk. Tavaliselt nii ikka ei ole. See on see, kui vanakesi ei ole.
Hommikul ärkasime Hannaka ja Raheliga vara ülesse ja hakkasime toimetama, sest teised pidid tulema lõunaks. Uskusime, et noh, tulevad mingi 1-2. Aga ei, esimesed tulid alles pool 4. Vahepeal mõtlesime, et jätame kogu ürituse juba ära. Mingil hetkel viidi meid Peipsisse ujuma, aga terve järv õitses, isegi jõgi oli täis seda sodi ja paksult. Läksime siis teise kanti jõe äärde, seal oli puhtam ja saime vees käia. Kuna mu isa oli väikestele lubanud, et ta mängib nendega tukikat, siis õhtu mööduski seda mängides. Päris tore oli. Magasime kõik need ööd heinalakas. Seal oli kohutavalt palav esimene öö.
Teise päeva hommikul me kastsime lilli ja võtsime päikest, sest õues oli tõesti palav. Mingil hetkel saabusid veel Tinnu ja Riksu( 5-aastane sugulane, kes omab juba six-packi) ning kõik olidki kohal. Millalgi kadusid Tiit ja Priit aeda midagi tegema, aga meile ei öeldud mida. Nad muutsid mu tagaaia golfiväljakuks. Kuna Priit käib golfi mängimas, siis ta võttis oma varustuse kaasa ja õpetas meid mängima. Päris huvitav oli. Võiks rohkemgi mängima hakata. Kella 4 aeg hakkas äike pihta, päris tugev oli. Lõi meile isegi õhksoojuspumpa sisse.
Kolmanda päeva hommikul äratati meid kell 6 ülesse ja viidi rabasse murakaid otsima. See oli meie vanemate versioon ööhäirest, sest nad ei suuda kunagi kaua üleval olla, et meid hirmutada ning nad tavaliselt on suht feilinud selles. Niisiis otsustati teha seda varahommikul, et siis me oleme õige pahurad. Seda me tõesti olime. Leidsime ka seal ainult kaks murakat ja üks neist oli juba vana ka. Hommik venis ja venis. Siis otsustati, et mis me ikka siin teeme, lähme kuskile kaugemale. Nii läksimegi Ida-Virumaa tripile ehk siis käisime Põlevkivi muuseumis ja hiljem ka Kohtla-Nõmme kaevanudses. Sealne giid oli kohutavalt pika jutuga. Juba enne maa-alla minekut ma jäin ta jutust magama. Otsustasime, et hakkame terve suguvõsaga kaevuriteks, sest maa-all on äge. Tagasi sõites jäin ma magama, sest see hommikune varajane äratus oli liiast. Niigi jäin eelmine öö kuskil kell 3 alles magama. Pärast lõunasööki aeti meid kohe pitsat tegema. See tuli küll hästi välja, vähemalt hammas ei põrunud, sest see oli paksult asju täis. Õhtul ma tundsin end tõbisena, mul oli terve päeva kõrv valutanud ja pea ning lakka minnes läks ka süda pahaks, nii et ma kolisin tuppa magama igaks juhuks.
Laupäeva hommik algas üllatuslikult hilja, vähemalt neile kes lakas magasid, sest vanemad ei saanud mannapudru keetmisega hakkama. Aime veel helistas, et ta tuleb ka siia ning küll siis hakkas isadel kiire, nad hakkasid oma taarat peitma. hahhahahhah. Igatahes hommikusöögi lõppedes olid juba külalised kohal ning meil oligi aeg oma üllatus ette valmistada. Me tegime midagi, mida nad olid juba 6 aastat oodanud. Nimelt, kui me olime väiksemad, ehk siis 6 aastat tagasi, oli meil Vanilla Ninja hullus ning siis me coverdasime neid. Andsime ikka täispika kontserdi ja puha. Võimas. Pärast seda on nad kogu aeg lootnud, et me teeme come backi, seda me siis ka seekord tegime. Esmalt selle pärast, et nad rahule jääksid ning kes teab kas me järgnevatel enam selliseid kokkusaamiseid teeme. Päris staar värk oli. Kõik pildistasid ja kingiti lilli ning me kasutasime isegi pürotehnikat. Eriti toredaks tegi asja see, et kohale oli tulnud ka Randel, kes oli kunagi meie DJ.
No ja nii see läbi saigi. Äärmiselt tore oli, saime jälle kõik kokku ja tore oli !
meie silmarõõm Karmen
Oi, kuidas oleks tahtnud sellel ajal teist külge keerata
see murakas, mille pärast metsa ronisime
ei kommeteeri
Täiesti lõpp, kui ma seda postitust kirjutasin, siis mul olid täielikud mälulüngad. Absoluutselt ei meenunud, mis toimus ja ma polnud ainuke :)
Täiesti lõpp, kui ma seda postitust kirjutasin, siis mul olid täielikud mälulüngad. Absoluutselt ei meenunud, mis toimus ja ma polnud ainuke :)
Minu suvi!
... on elu ägedaim. Või siis ka mitte päris nii. Vähemalt ma olen saanud meeletult palju puhata/magada. Aga jah, see tüütab õige pea ära. Pärast laulupidu istusin ma 10 päeva kodus, kuskil käimata. No siis viskas küll kopa ette, et tahaks välja, kuskile minema siit! Loodan, et asjad lähevad paremaks. Vähemalt nad liiguvad sinnapoole.
Reedel käisin arsti juures Tartus oma jalaga. Nad teevad mulle 2.jaanuaril lõikuse, jou. Siis ma saan veits karkudega ringi töllerdada arvatavasti. sweet. Aga kui selle pärast peaks mul lumelauahooaeg või midagi vahele jääma, siis ma olen küll kellegi pihta kuri. + ma saan veel endale sisetallad oma lampjalgsuse tõttu. Tunnen ennast eriti lombakana ja puudega nüüd. See selleks.
Just jõudis mulle kohale, et juba nädala pärast kõik sugulased siia valguvad ja mul pole aimugi, mis me tegema hakkame. Küll me midagi välja mõtleme, oleme seda alati teinud. Vähemalt ma saan neid kõiki jälle näha.
Suvelõpuks haun vaikselt plaane ja let's hope the best!
Jube nüri lugu küll, kui teed mingeid plaane ja siis need teoks ei saa ning siis ei jäägi muud üle kui suvi kodus veeta. Ma tahan ju ringi käia ja inimesi näha. Ma ei suuda kodus passida!!
ok, ma rohkem ei vingu. Kirjutan järgmise postituse siis kui mul midagi tarka kirjutada on.
Nautige teie, kes te pole sellised noliferid nagu mina, oma suve!
30062011-03072011
ehk siis LAULUPIDU!
neljapäeva hommikul sõitsin bussiga Tallinnasse ära juba ning sealt Püünsisse, Raheli juurde. Otsustasin see aasta tema pool ööbida, mitte koolis (mugav inimene mis teha). Ei tea, ei kahetse. Kuna Rahel oli lauluväljakul tramburiini ja kõlapulki tagumas, siis ma tegelesin väiksetega. oi Karmen, nii äge ja armas. Räägib ka nii palju ja tarka juttu, ise pole 2-aastanegi veel. Mingi hetk ilmus Hannakas ka sinna ja otsustasime Rohka randa minna ning võtsime Robini ka kaasa.
Reedel olime terve päeva lauluväljakul, proovides ja õhtul ka avamisel ning vaatasime tantsupidu. Tantsupidu oli hea, polnudki seda mitu aastat näinud. Istumiskohad olid ka super. Härra Ilves istus kõrval kummikud jalas..( ei tea kas masu)
Laupäeval olime ainult proovis. Kuna Rahel pidi varem minema, siis me Hannakaga käisime kesklinnas ka, BOOSTis ja tegime väikse tiiru vanalinnas. Tagasi lauluväljakule minnes käisime Uke juures, kes Tallinn2011 telgis töötas. Ime, ta isegi mäletas meid.
Pühapäeva hommikul, kui rongkäiku läksime, siis noh, mul polnud aimugi kuhu minema peab. Assar ütles, et lähete mäest ülesse ja oletegi peaaegu kohal. Meil oli nii, et ee, millisest mäest? sest neid künkaid oli seal päris mitu. Lõpuks leidsin siiski õige koha üles. Rongkäik ise läks päris kiiresti, mis muidugi on hea. Pärast söömist otsisin Raheli ülesse ja siis see hakkas pihta. Meie juurde ilmus korraga liiga palju inimesi, aga tore oli. Kuulsime vist isegi liiga paljugi. Kohutavalt naljakas oli. Pool päeva tühja passimist ja lõpuks pääsesime ka meie lavale. No nagu paljud teist teavad, siis see tunne, seal olla ja laulda... Midagi seletamatut. Meie laulud olid ka ju head! Kui rokikoor peale tuli läks asi veel paremaks. Olen õnnelik, et me kõiki neid laule kaks korda laulsime, sest oleks patt olnud seda mitte teha. Ühendkooriks suruti mind laululava kõige ülesse, kus ei olnud väga palju õhku, aga polnud hullu. See oli küll hea, et rahvas Mesipuud nõudis, sest ma ei saa aru, miks see seeaasta välja jäeti. Sama armas meie rahvale, kui "Mu isamaa on minu arm". Aga laulupidu on jah midagi sellist, mida ma mitte mingil juhul ei taha vahele jätta. Mulle meeldivad noorte laulupeo laulud alati rohkem, need on kuidagi ägedamad, mitte nii rahvalikud, kui üldlaulupeol ja tuuakse sisse rohkem ka tänapäevasemat muusikat.
Tõnis Mägi on üks mu vaieldamatult lemmikuid Eesti heliloojaid. Tema laulud sobivad alati laulupidudele ja need on alati ka kõige ilusamad.
Näeme järgmisel laulupeol!
neljapäeva hommikul sõitsin bussiga Tallinnasse ära juba ning sealt Püünsisse, Raheli juurde. Otsustasin see aasta tema pool ööbida, mitte koolis (mugav inimene mis teha). Ei tea, ei kahetse. Kuna Rahel oli lauluväljakul tramburiini ja kõlapulki tagumas, siis ma tegelesin väiksetega. oi Karmen, nii äge ja armas. Räägib ka nii palju ja tarka juttu, ise pole 2-aastanegi veel. Mingi hetk ilmus Hannakas ka sinna ja otsustasime Rohka randa minna ning võtsime Robini ka kaasa.
Reedel olime terve päeva lauluväljakul, proovides ja õhtul ka avamisel ning vaatasime tantsupidu. Tantsupidu oli hea, polnudki seda mitu aastat näinud. Istumiskohad olid ka super. Härra Ilves istus kõrval kummikud jalas..( ei tea kas masu)
Laupäeval olime ainult proovis. Kuna Rahel pidi varem minema, siis me Hannakaga käisime kesklinnas ka, BOOSTis ja tegime väikse tiiru vanalinnas. Tagasi lauluväljakule minnes käisime Uke juures, kes Tallinn2011 telgis töötas. Ime, ta isegi mäletas meid.
Pühapäeva hommikul, kui rongkäiku läksime, siis noh, mul polnud aimugi kuhu minema peab. Assar ütles, et lähete mäest ülesse ja oletegi peaaegu kohal. Meil oli nii, et ee, millisest mäest? sest neid künkaid oli seal päris mitu. Lõpuks leidsin siiski õige koha üles. Rongkäik ise läks päris kiiresti, mis muidugi on hea. Pärast söömist otsisin Raheli ülesse ja siis see hakkas pihta. Meie juurde ilmus korraga liiga palju inimesi, aga tore oli. Kuulsime vist isegi liiga paljugi. Kohutavalt naljakas oli. Pool päeva tühja passimist ja lõpuks pääsesime ka meie lavale. No nagu paljud teist teavad, siis see tunne, seal olla ja laulda... Midagi seletamatut. Meie laulud olid ka ju head! Kui rokikoor peale tuli läks asi veel paremaks. Olen õnnelik, et me kõiki neid laule kaks korda laulsime, sest oleks patt olnud seda mitte teha. Ühendkooriks suruti mind laululava kõige ülesse, kus ei olnud väga palju õhku, aga polnud hullu. See oli küll hea, et rahvas Mesipuud nõudis, sest ma ei saa aru, miks see seeaasta välja jäeti. Sama armas meie rahvale, kui "Mu isamaa on minu arm". Aga laulupidu on jah midagi sellist, mida ma mitte mingil juhul ei taha vahele jätta. Mulle meeldivad noorte laulupeo laulud alati rohkem, need on kuidagi ägedamad, mitte nii rahvalikud, kui üldlaulupeol ja tuuakse sisse rohkem ka tänapäevasemat muusikat.
Tõnis Mägi on üks mu vaieldamatult lemmikuid Eesti heliloojaid. Tema laulud sobivad alati laulupidudele ja need on alati ka kõige ilusamad.
Näeme järgmisel laulupeol!
TULETORNIKONTSERT 2011
25-26. juuni oli Rannapungerjal Tuletornikontsert. Selline üritus toimus teist aastat ja juba eelmisel aastal ma teadsin, et see kord ma lähen kohale. Ja ausalt, ma ei kahetse! Tegime sellise pereürituse ehk siis mu vanemad olid ning ka Roonede pere.
Esimesel päeval esinesid sellised artistid nagu Ajavares, Lenna, Tõnis Mägi ja Estraadiraadio.
Siis kui Ajavares mängis, seisin ma telgi taga, ega teadnudki, mis laval toimus. Ei tõmmanud kuidagi see muusika. Rääkisin pigem Hannaka ja Anniga juttu.
Lenna ajaks vedasime end ikka lava ette kohtadele istuma. Ja üllatus missugune, Lenna on tegelikult päris hea. See on see, et peab kõik artistid live'is ära kuulama, siis on hea otsustada, kes meeldib, kes mitte. Igatahes nüüd meeldib mulle Lenna muusika palju rohkem. Kuna kogu see üritus oli veidikene jazz'ihõnguline, siis tegi see kuidagi eriti mõnusaks. Pealegi selle kontserdi asukoht oli super, jõe ääres.
Ja siis tuli Tõnis Mägi. Ta on alati super. Alati on ta mulle meeldinud. Ta laulud on lihtsalt midagi nii võimast ja head. Ja no ta laulis veel mu lemmiklaulu, mida veel tahta? Mäksil oli seljas mingi väga huvitav asi. Selline sinine, pikk ja nahast mantel. Päris änksa. Mõned sellised uuemad ja rütmikamad lood tegi ta koos Estraadiraadioga. Seda oli ka üpriski põnev kuulata. Rahvast oli ka ikka päris-päris palju tulnud ja see oli nii hea.
Teisel päeval oli kavas Vana Baskini teatri etendus "Üllatuskülaline", Alutaguse kaunid kunstid ning Tanel Padar & The Sun akustilise kavaga "Veidi valjem kui vaikus".
Ma korjasin maasikaid kaasa, 4.5 kg. hm, need olid 15 minutiga otsas! söödikud! Maarja tegi veel muffineid ja nad võtsid veel liha kaasa. Nagu piknikul juba.
Etendus oli nagu ikka, komöödia taoline, selline veidikene totakas aga noh, meelelahutust on meil kõigil vaja. Kahjuks ma ei näinud seda lõpuni, kuna pidin proovi minema metsa, et häält lahti laulda.
Siis oli meie kord ehk siis Oonurme segakoor, kui üks Alutaguse kaunitest kunstidest. Ma ei tea, laulsin kähku ära ja tõmbasime siis Hannaka, Anni ja Taneliga minema, burksi sööma. Teisi ma tõesti ei viitsinud vaadata, neid juba nii palju nähtud ka.
Tannu ajaks olime ikka ilusti tagasi ja puha. Tegelikult juba palju varem, isegi jõudsime kõiki kommenteerida ja naerda. Kui ma ausalt ütlen, siis Padaril on hetkel ikka kohutav soeng küll. selline et pealael on pikad juukse, külgedelt maha lõigatud. No see ei sobi talle. Aga kontsert oli jällegi liiga hea. NII MÕNUS! Mulle meeldivad akustiliselt esitatud lood palju rohkem, kui muidu. Neis lihtsalt on midagi sellist... Üks fakt mille teada saime : Tanel Padar on kirjutanud ainult ühe loo ülikonnas..."Päriselt ka" nagu ta ise ütles.
Igatahes see üritus oli midagi head. Mulle väga meeldis ning järgmine aasta jälle platsis! Pealegi, ilm oli ka super. Päike paistis ja puha. Üldse see ümbrus ja õhkkond tegid selle ürituse veel paremaks.
Nii et näeme järgmine aasta TULETORNIKONTSERDIL 2012
Esimesel päeval esinesid sellised artistid nagu Ajavares, Lenna, Tõnis Mägi ja Estraadiraadio.
Siis kui Ajavares mängis, seisin ma telgi taga, ega teadnudki, mis laval toimus. Ei tõmmanud kuidagi see muusika. Rääkisin pigem Hannaka ja Anniga juttu.
Lenna ajaks vedasime end ikka lava ette kohtadele istuma. Ja üllatus missugune, Lenna on tegelikult päris hea. See on see, et peab kõik artistid live'is ära kuulama, siis on hea otsustada, kes meeldib, kes mitte. Igatahes nüüd meeldib mulle Lenna muusika palju rohkem. Kuna kogu see üritus oli veidikene jazz'ihõnguline, siis tegi see kuidagi eriti mõnusaks. Pealegi selle kontserdi asukoht oli super, jõe ääres.
Ja siis tuli Tõnis Mägi. Ta on alati super. Alati on ta mulle meeldinud. Ta laulud on lihtsalt midagi nii võimast ja head. Ja no ta laulis veel mu lemmiklaulu, mida veel tahta? Mäksil oli seljas mingi väga huvitav asi. Selline sinine, pikk ja nahast mantel. Päris änksa. Mõned sellised uuemad ja rütmikamad lood tegi ta koos Estraadiraadioga. Seda oli ka üpriski põnev kuulata. Rahvast oli ka ikka päris-päris palju tulnud ja see oli nii hea.
Teisel päeval oli kavas Vana Baskini teatri etendus "Üllatuskülaline", Alutaguse kaunid kunstid ning Tanel Padar & The Sun akustilise kavaga "Veidi valjem kui vaikus".
Ma korjasin maasikaid kaasa, 4.5 kg. hm, need olid 15 minutiga otsas! söödikud! Maarja tegi veel muffineid ja nad võtsid veel liha kaasa. Nagu piknikul juba.
Etendus oli nagu ikka, komöödia taoline, selline veidikene totakas aga noh, meelelahutust on meil kõigil vaja. Kahjuks ma ei näinud seda lõpuni, kuna pidin proovi minema metsa, et häält lahti laulda.
Siis oli meie kord ehk siis Oonurme segakoor, kui üks Alutaguse kaunitest kunstidest. Ma ei tea, laulsin kähku ära ja tõmbasime siis Hannaka, Anni ja Taneliga minema, burksi sööma. Teisi ma tõesti ei viitsinud vaadata, neid juba nii palju nähtud ka.
Tannu ajaks olime ikka ilusti tagasi ja puha. Tegelikult juba palju varem, isegi jõudsime kõiki kommenteerida ja naerda. Kui ma ausalt ütlen, siis Padaril on hetkel ikka kohutav soeng küll. selline et pealael on pikad juukse, külgedelt maha lõigatud. No see ei sobi talle. Aga kontsert oli jällegi liiga hea. NII MÕNUS! Mulle meeldivad akustiliselt esitatud lood palju rohkem, kui muidu. Neis lihtsalt on midagi sellist... Üks fakt mille teada saime : Tanel Padar on kirjutanud ainult ühe loo ülikonnas..."Päriselt ka" nagu ta ise ütles.
Igatahes see üritus oli midagi head. Mulle väga meeldis ning järgmine aasta jälle platsis! Pealegi, ilm oli ka super. Päike paistis ja puha. Üldse see ümbrus ja õhkkond tegid selle ürituse veel paremaks.
Nii et näeme järgmine aasta TULETORNIKONTSERDIL 2012
22062011-24062011
ehk siis veidike sellest kus, kellega ja kuidas mina oma Jaanipäeva veetsin.
22. oli minu Hanna-Liisa lõpetamine. Aktus oli nagu ikka. Liiga pikk aga ei midagi väga hullu. Hannakas oli nagu väike päike oma kollase kleidiga teiste keskel. Nii armas. Lillevõistluse panime vist enamvähem kinni. Jeeeshh.
22. oli minu Hanna-Liisa lõpetamine. Aktus oli nagu ikka. Liiga pikk aga ei midagi väga hullu. Hannakas oli nagu väike päike oma kollase kleidiga teiste keskel. Nii armas. Lillevõistluse panime vist enamvähem kinni. Jeeeshh.
Osakene meie suurest perest, kes end lõpetamisele kohale vedasid. Aga põhilised on kohal ;)
Pärast toimus Roonede juures istumine, ehk väikest sorti söögiorgia nagu meil tavaks. Pärast hiljem mina ja Hannakas läksime tema klassi peole. Eriti huvitav on see, et vanaema viis meid sinna, kui koju läks. Paljudel juhtub see, et vanaema viib läbule? no meil läks nii.
Pidu oli selline päris mõnus. Kõik oli enam-vähem vinks-vonks. Midagi traagilist ega dramaatilist ei olnud. Istuti, räägiti juttu, grilliti, mängiti kaarte, joodi mõistlikult. (Ilmselgelt, olime meie kõige paremad vorstiküpsetajad).
Koju jõudsime umbes pool kolm ja siis kobisime telki. Nii külm oli. Hommikul ärkasime juba kell kaheksa ülesse, sest Hannaka teine vanaema oli õuepeale tulnud õnne soovima ja laada pileteid tooma. Jou, ma sain nii vähe magada, ehk siis terve päev käisin ringi haigutades.
Kuskil kell kümme läksime aga tünnilaadale. Kõik oli päris normaalne, aga ma ei tea, ei olnud eriti seltskondlik, ega viitsinud isegi laadal väga ringi vaadata. Mingi hetk Hannakas ja Maarja esinesid koos vägilastega, seda ma kuulasin, siis olime veel veits seal ja läksime koju ära. Nii palju siis laadast.
Hiljem aga läksime kirikusse Birgit Õigemeele ja Uku Suviste kontserdile. See oli päris hea. Mis siis, et mul mingi suurem uni oli ja kõik laulud uinutavalt mõjusid. Uku on mulle alati meeldinud. Birgit hakkas rohkem meeldima, kui ennem.
Õhtul millalgi läksime tagasi jaanikale. no tegelikult ma tunnistan, meile eriti ei ole mõistust antud. Sellega on juba oma lugu, mida ma siia ei kirjuta, et teid mitte ära ehmatada.
Ilmselgelt oleme liiga püsimatud, et ühe koha peal püsida. Nii me siis tõmblesimegi terve õhtu ringi. Tantsuks mängis PS TROIKA. Mis ma ikka arvan? Ei oskagi midagi arvestada, vähemalt sai kõikidele lauludele kaasa laulda.
Nägin õhtu otsa palju erinevaid tuttavaid. Mõni oli isegi selline, keda ei osanud oodata. Aga üldiselt oli tore. Mõni rääkis mulle huvitavaid jutte, ei olnud eriti kaine, aga ka mitte äärmiselt purjus, parajalt joogine. Õhtu õpetussõnad: selleks, et saaksid valssi tantsida, peab sul olema muskel! vot nii.
´Üks asi veel, mis mind õhtu jooksul üllatas. Kui hea mälu on mõndadel inimestel. Oleme kohtunud ainult ühe korra, seegi oli aasta tagasi ja ka sel hetkel kainus ei olnud nende tugevaim külg, aga ikka nad mäletavad mind. Tegelikult see on äge.
Koju jõudsime kuskil kolme ajal(kuna äärmiselt külm hakkas siis), aga õnneks saime siis magada kuni kella üheteistkümneni. Oleks vist rohkem vajanud, aga pole hullu. Üldse see päev oli selline mõnus lebokas.
Pärastlõunal hakkasin tagasi koju velotama. Kuna mu vanemad olid nii kenad ja jätsid mu ratta koju, siis ma laenasin Hannakalt. Päris normaalne oli sõita, aga see oli väga-väga halb, et viimased 12 km sõitsin ma reaalselt paduvihmas. Koju jõudes olin nagu märg kass ja mul oli kohutavalt külm.
Vot nii ma siis veetsingi oma Jaanipäeva. Tore oli, nagu alati!
Tellimine:
Postitused (Atom)