Eesti 0 - 4 Iirimaa.
Olen ma kurb? Ja! Olen ma vihane? Ja! Olen ma pettunud? Ja, aga mitte meie koondises.
Olin terve päeva heas tujus. Pärast kooli lauluproovis olles, läksin ma närvi ja kahtlesin, et ma bussile jõuan. Aga kõik läks hästi ja olingi üsna pea Tallinna poole teel. Läksime võtsime linnast söögid ning läksime korterisse, aga siis pidime juba arenale kiirustama, nii et süüa ei jõudnudki. Saime vineeris Tinnu ja Raheliga kokku ja siis juba staadionile. Hea, et hiljem ei läinud, sest kui me olime juba seal, kus kontrolliti, et sul pole mingeid relvi ega midagi kaasas, oli meie selja taga järjekord, mis ulatus liigagi kaugele. Kohad olid meil NIKE sektoris. Hea vaade oli, mis siis, et eelviimane rida. Igatahes, see mäng läks nagu läks. Vähemalt sain end välja elada selle kohtuniku peale ja korralikult. Hea oli Lindperet jälle koondises näha. Staadionilt ära kõndides valitses eestlaste nägudes kurb ja pettunud ilme. Nii naised kui mehed, noored kui vanad - kõik olid muserdunud. Aga kui me nüüd mängu käigule ausalt tagasi vaatame.. 4 kollast, 2 punast vs 0 kaarti, 1 penalt. Ilmselgelt ei ole Eesti fännid pettunud meie koondises, ei, sugugi mitte.
with my girls
Hommik
Igatahes pärast mängu läksime koju ja olime seal. Magama ei saanudki põhimõtteliselt, kui siis see 1 tund. Kuskil kell kümme läksime linna. Käisime virus poodides. Ostsin endale Vero Modast ühe pluusi. Virus oli mingisugune klaverite asi. Igatahes seal oli üks valge Estonia tiibklaver, mida kõik võisid mängida ning üks mees läks ja ta mängis nii hästi. Hea oli kuulata.
Mõtlesime, mida edasi teha. Otsustasime kinno minna, enne aga käisime söömas. Filmiks oli "One day". Ma ei olnud sellest filmist varem kuulnudki, aga see meeldis mulle. Alguses oli küll selline uni, arvasin, et jään sinna samma tooli magama. Vahepeal kino värises (mõtlesime, et tangid tulid või iirlased tegid paraadi) ja mingi imelik mees tuli filmi vaatama (nagu reaalselt kahtlane).
Pärast läksime Viru väravate juurde Maarjat ootama. Ootasime seal kuskil 25 minutit. Naljakas oli. Põhimõtteliselt 5 minutit järjest me naersime kõhud kõveras, sest Espumisan osutus kogemata hambapastaks. Iirlasi oli palju. Bussis oli natukene liiga naljakas jälle ja aga no mis teha. Vähemalt naeris Ta kaasa :)
Tore nädalavahetus oli. Isegi kui kõik ei läinud, nii nagu alguses plaanitud (järjekordne tõestus, et me ei tohi plaane teha. Kõik muutub alati.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar