Ausalt öeldes ei teinud ma üldse kodutööd, mis mind ees seal ootab või üldse mida Sofias teha. Istusin bussi ning sõitsin kohale. Õnneks ootas mind seal Tania, kellega ma kohtusin umbes 1,5 aastat tagasi ühel koolitusel ja kes organiseeris mulle väga aktiivse nädalavahetuse linnas ning selle ümbruses. Aega oli mul veeta seal seekord ainult 50 tundi, mistõttu oli meie ajagraafik päris tihe ja peaaegu et minuti pealt planeeritud.
Mul oli nii hea meel Taniat jälle näha! Tema meeletu positiivsus ning lahkus tekitas minus nii hea ja sooja tunde. See oli täpselt see, mida ma tol hetkel vajasin. Alustasime oma õhtut traditsioonilises Bulgaaria restoranis einestades, mis oli väga meeldiv kogemus. Ilmselt sõin seal ühe oma elu maitsvama kartuli-juustupiruka (kusjuures see on tähelepanu vääriv fakt, et Kreekas elades söön ma äärmiselt harva kartuleid - isegi kui see väga tähtis osa siinsest köögist. Aga siin on nii palju muud head süüa! Võin neid kartuleid kodus ka süüa).
Edasi liikusime juba metrooga kesklinna poole, et kõik vaatamisväärsused üle vaadata. Tutvusime peatänavaga, mis on nüüdseks ümbritsetud kõikvõimalike kohvikute ja söögikohtadega ning taamal taustaks ilutsemas Vitosha mägi, mille jalamil Sofia linn asub.
Edasi liikusime kõikide tähtsate majade juurde - parlament, presidendi palee, Ivan Vazovi nimeline rahvusteater, Aleksander Nevski katedraal, Rahvuslik Kunstimuuseum, Sofia Ülikool jne. Ma ütleks, et arhitektuuriliselt on Sofia väga huvitav. Ilmselgelt on seal väga suur mõju kommunismiajastul, sest peamised ehitised on pärit just sellest ajastust. Ajahambale on suurepäraselt vastu pidanud ning oma massiivsusega tagasi ei hoia. Kuid siiski mõjuvad need selles suurlinnas võluvalt. Muidugi suured elamurajoonid on samamoodi peamiselt sellest ajastust - tundsin end äärmiselt koduselt kui endine Lasnamäe elanik.
Tania viis mind ka oma lemmikparki, kus käis tõeline elu. Inimesed olid kõik väljas jalutamas, pidasid pikniku, mängisid palli/tennist/lendavat taldrikut/malet/mida iganes. Mõned olid isegi kaasa võtnud telgid. Ausalt, sealt võis leida kõike! Linlased nautimas suveõhtuid.
Järgmise päeva plaan nägi ette matkamist. Milleks Maris muidugi väga valmistunud ei olnud. Jalanõude valik oli vähe kehvavõitu. Tania ütles mulle, et me kõnnime palju, aga mägironimise unustas mainimata. Kuid see ei vähendanud meie entusiasmi see mägi ära vallutada. Tegemist ei olnud just kõige kergema ülesandega, sest mäetipp asus 2290m kõrgusel, vaeva pidi nägema, et sinna jõuda. Eriti kuna otsustasime üles minna mööda väiksemaid radasid, mitte mööda märgistatud teid sest miks mitte. Ma armastan matkamist! Juba see tunne tippu jõudes, et oled midagi saavutanud. Isegi kui see on midagi nii "väikest" nagu natukene kõndimist kõrgustesse. Ma tundsin ennast nii vabana! Täielik vabaduse tunne. Ja selliseid emotsioone oligi mul sel hetkel vaja. Samuti viimased pool tundi matkasime üles koos kahe noorega, kellel oli kaasas kõlarid ning nad kuulasid muusikat nagu "Can't touch this", "YMCA" ehk motiveerisid meid oma jõuvarusid kokku võtma ning üles ronima.
Maalilised vaated ning täielik vaikus ootasid meid seal (muidugi oli seal palju matkajaid, aga me turnisime veel natukene edasi, kus kedagi ei olnud). Aiaiiaiaiiaiaaa. Ma pigem lasen piltidel enda eest kõneleda.
Alla tulemisega oli vähe teine lugu. Nagu eelnevalt mainisin, siis minu jalanõud ei vastanud nõuetele, mistõttu oli mu parim variant need üldse jalast ära võtta. Ja nii Maris matkas koju tagasi paljajalu (Või vähemalt nii kaua kuni kannatas, sest kruusatee peal see ei olnud väga võimalik). Kogemus missugune. Kaasteeliste pilgud olid väga küsivad, aga looduslapsena tundsin ennast väga mugavalt. Pealegi oli pinnas pehme tänu turbale ning ka suured kivihunnikud said ületatud edukalt. Kommenteerin veel nii palju, et kui ise huumorit ei tee siis kes veel?
Lõpuks tagasi alguspunkti me jõudsime. Õnnelikud, väsinud, päiksest põlenud. Küürisin oma jalad puhtaks, osutasime end külma kurgisupiga ning võikudega ja sõitsime tagasi Sofiasse. Õhtuks olid meil muidugi uhked plaanid veel linna minna avastama ja ehk ka kohalikku diskot külastada, aga 6 tundi matkamist tegid oma töö ning Tania korterist me kaugemale ei jõudnud. Hoopis veinitasime ja jutustasime elust seal. Siis, kui ma Taniaga tutvusin Eestis, me väga palju ei suhelnudki. Kuid ma tean, et lubasin talle, et kohtume kindlasti veel kuskil. See ongi minu jaoks kõige parem osa mu pöörase elu juures, et mul sõpru ja tuttavaid on igal pool ning taaskohtumised tekitavad elevust ja teevad südame soojaks.
Mu viimane päev Sofias algas koduse hommikusöögiga. Tania oli varahommikul käinud pagari juures ning toonud värskeid juustusaiakesi (või pigem pontšikuid, sest need olid õlis küpsetatud). Ta ema tegi jogurtit ning laual oli ka eelmisel päeval korjatud mesi. Kas nad saavad olla veel armsamad? Ei saa. Tania ja ta perekond hoolitsesid mu eest nii hästi. Tundsin ennast nii koduselt nende juures. Imeline perekond.
Külastasime veel ühte suurt parki, mis koosnes kahest osast: tsiviliseeritud ning mittetsiviliseeritud piirkonnad. Mittetsviliseeritud piirkonda me ei kippunud minema, sest sinna on end sisse seadnud mustlaskogukond ja kõige põnevama seiklusena see ei tundunud.
Ma olin väga üllatunud kui roheline linn Sofia on. Seda kindlasti võrreldes Kreeka linnadega, siin nad nii palju linnades parke ei armasta. Nendes massiivsetes parkides võib küll ennast ära kaotada ja oma aega nautida.
Enne kui mu buss tagasi mind Kreekasse tõi, jalutasime kesklinnas ringi. Ja see nädalavahetuse trip oli täpselt selline nagu ma tahtsin - short, but sweet ning tekitas minus tunde, et tahan sinna linna veel tagasi minna. Kuigi Tania korduvalt väitis mulle, et Sofia on kõige hullem, sest see on pealinn ja et kui mulle meeldib Sofia, siis meeldib mulle ka ülejäänud Bulgaaria. Mina nautisin täiega. Ma olen äärmiselt tänulik Taniale, kes mind võõrustas ning linna näitas. Ise ma mitte midagi tegema ei pidanud. Ainult kohale sõitma. Mis nii elul viga.
Selline mu 50 tundi Sofias välja nägigi. Bulgaaria on äge! Järgmise korrani (mis üllatavalt kombel juhtub õige pea)!
Edasi liikusime juba metrooga kesklinna poole, et kõik vaatamisväärsused üle vaadata. Tutvusime peatänavaga, mis on nüüdseks ümbritsetud kõikvõimalike kohvikute ja söögikohtadega ning taamal taustaks ilutsemas Vitosha mägi, mille jalamil Sofia linn asub.
Edasi liikusime kõikide tähtsate majade juurde - parlament, presidendi palee, Ivan Vazovi nimeline rahvusteater, Aleksander Nevski katedraal, Rahvuslik Kunstimuuseum, Sofia Ülikool jne. Ma ütleks, et arhitektuuriliselt on Sofia väga huvitav. Ilmselgelt on seal väga suur mõju kommunismiajastul, sest peamised ehitised on pärit just sellest ajastust. Ajahambale on suurepäraselt vastu pidanud ning oma massiivsusega tagasi ei hoia. Kuid siiski mõjuvad need selles suurlinnas võluvalt. Muidugi suured elamurajoonid on samamoodi peamiselt sellest ajastust - tundsin end äärmiselt koduselt kui endine Lasnamäe elanik.
Tania viis mind ka oma lemmikparki, kus käis tõeline elu. Inimesed olid kõik väljas jalutamas, pidasid pikniku, mängisid palli/tennist/lendavat taldrikut/malet/mida iganes. Mõned olid isegi kaasa võtnud telgid. Ausalt, sealt võis leida kõike! Linlased nautimas suveõhtuid.
Järgmise päeva plaan nägi ette matkamist. Milleks Maris muidugi väga valmistunud ei olnud. Jalanõude valik oli vähe kehvavõitu. Tania ütles mulle, et me kõnnime palju, aga mägironimise unustas mainimata. Kuid see ei vähendanud meie entusiasmi see mägi ära vallutada. Tegemist ei olnud just kõige kergema ülesandega, sest mäetipp asus 2290m kõrgusel, vaeva pidi nägema, et sinna jõuda. Eriti kuna otsustasime üles minna mööda väiksemaid radasid, mitte mööda märgistatud teid sest miks mitte. Ma armastan matkamist! Juba see tunne tippu jõudes, et oled midagi saavutanud. Isegi kui see on midagi nii "väikest" nagu natukene kõndimist kõrgustesse. Ma tundsin ennast nii vabana! Täielik vabaduse tunne. Ja selliseid emotsioone oligi mul sel hetkel vaja. Samuti viimased pool tundi matkasime üles koos kahe noorega, kellel oli kaasas kõlarid ning nad kuulasid muusikat nagu "Can't touch this", "YMCA" ehk motiveerisid meid oma jõuvarusid kokku võtma ning üles ronima.
Maalilised vaated ning täielik vaikus ootasid meid seal (muidugi oli seal palju matkajaid, aga me turnisime veel natukene edasi, kus kedagi ei olnud). Aiaiiaiaiiaiaaa. Ma pigem lasen piltidel enda eest kõneleda.
Näe, Sofia on seal!
My black feet made it to the Black Peak!
Alla tulemisega oli vähe teine lugu. Nagu eelnevalt mainisin, siis minu jalanõud ei vastanud nõuetele, mistõttu oli mu parim variant need üldse jalast ära võtta. Ja nii Maris matkas koju tagasi paljajalu (Või vähemalt nii kaua kuni kannatas, sest kruusatee peal see ei olnud väga võimalik). Kogemus missugune. Kaasteeliste pilgud olid väga küsivad, aga looduslapsena tundsin ennast väga mugavalt. Pealegi oli pinnas pehme tänu turbale ning ka suured kivihunnikud said ületatud edukalt. Kommenteerin veel nii palju, et kui ise huumorit ei tee siis kes veel?
Iga korralik matkarada võiks olla varustatud mini-apteegiga. Eriti minu suguste pärast.
Lõpuks tagasi alguspunkti me jõudsime. Õnnelikud, väsinud, päiksest põlenud. Küürisin oma jalad puhtaks, osutasime end külma kurgisupiga ning võikudega ja sõitsime tagasi Sofiasse. Õhtuks olid meil muidugi uhked plaanid veel linna minna avastama ja ehk ka kohalikku diskot külastada, aga 6 tundi matkamist tegid oma töö ning Tania korterist me kaugemale ei jõudnud. Hoopis veinitasime ja jutustasime elust seal. Siis, kui ma Taniaga tutvusin Eestis, me väga palju ei suhelnudki. Kuid ma tean, et lubasin talle, et kohtume kindlasti veel kuskil. See ongi minu jaoks kõige parem osa mu pöörase elu juures, et mul sõpru ja tuttavaid on igal pool ning taaskohtumised tekitavad elevust ja teevad südame soojaks.
Mu viimane päev Sofias algas koduse hommikusöögiga. Tania oli varahommikul käinud pagari juures ning toonud värskeid juustusaiakesi (või pigem pontšikuid, sest need olid õlis küpsetatud). Ta ema tegi jogurtit ning laual oli ka eelmisel päeval korjatud mesi. Kas nad saavad olla veel armsamad? Ei saa. Tania ja ta perekond hoolitsesid mu eest nii hästi. Tundsin ennast nii koduselt nende juures. Imeline perekond.
Külastasime veel ühte suurt parki, mis koosnes kahest osast: tsiviliseeritud ning mittetsiviliseeritud piirkonnad. Mittetsviliseeritud piirkonda me ei kippunud minema, sest sinna on end sisse seadnud mustlaskogukond ja kõige põnevama seiklusena see ei tundunud.
Ma olin väga üllatunud kui roheline linn Sofia on. Seda kindlasti võrreldes Kreeka linnadega, siin nad nii palju linnades parke ei armasta. Nendes massiivsetes parkides võib küll ennast ära kaotada ja oma aega nautida.
Enne kui mu buss tagasi mind Kreekasse tõi, jalutasime kesklinnas ringi. Ja see nädalavahetuse trip oli täpselt selline nagu ma tahtsin - short, but sweet ning tekitas minus tunde, et tahan sinna linna veel tagasi minna. Kuigi Tania korduvalt väitis mulle, et Sofia on kõige hullem, sest see on pealinn ja et kui mulle meeldib Sofia, siis meeldib mulle ka ülejäänud Bulgaaria. Mina nautisin täiega. Ma olen äärmiselt tänulik Taniale, kes mind võõrustas ning linna näitas. Ise ma mitte midagi tegema ei pidanud. Ainult kohale sõitma. Mis nii elul viga.
Selline mu 50 tundi Sofias välja nägigi. Bulgaaria on äge! Järgmise korrani (mis üllatavalt kombel juhtub õige pea)!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar