25. augustil oli selline vahva päev, mil Maris tähistas, et on siin maailmas lollusi teinud juba 23 aastat. Milline imeline päev tähistamiseks!
Hommik algas mul üllatushommikusöögiga rõdul, eesti keelse (peaaegu) sünnipäevalauluga mu ungarlasest korterikaaslase poolt ja meeletult hea tujuga. Kuna mu kaaslased andsid mulle töölt vaba päeva, siis võtsin suuna raadio asemel hoopis rongijaama, kust leidsin Blanca (Tenerife tüdruk, kes teeb oma EVSi hetkel Ateenas), kes oli selleks nädalavahetuseks meile külla sõitnud.
Ja nii see päev edasi veereski - kõige pealt väikse Ateena reunioni, kohvipausi ja bougatsa tiriga rääkides kõigest mis vahepeal juhtunud on. Seejärel avastades Serrest, näidates meie lemmikkohti. Nautides head seltskonda. Leides väikeseid üllatusi siit ja sealt.
The Village of the Stars
Peamiselt olen pajatanud siin oma reisimistest ja muidu vahvatest tegemistest, kuid mitte oma tööst ning asjalikest tegemistest. Järgmine postitus siis kuulub nüüd sinna teise kategooriasse. Peaaegu.
18-20. augustil oli meil imeline võimalus veeta 3 päeva väikeses mägikülas nimega Ano Vrontou, kus toimus Astrovradia festival ehk tõlkes "tähtede öö". Nimelt olime sellel festivalil taustajõuks ja abikäteks.
18-20. augustil oli meil imeline võimalus veeta 3 päeva väikeses mägikülas nimega Ano Vrontou, kus toimus Astrovradia festival ehk tõlkes "tähtede öö". Nimelt olime sellel festivalil taustajõuks ja abikäteks.
Kuidas me sinna sattusime? Huvitav lugu. Ühel päeval lõunatasime tavernas oma koordinaatoriga ning festivali peakorraldaja istus juhuslikult meie kõrvallauas, hakkasime rääkima ja üsna pea nõustusime osalema, sest miks mitte. Nagu kreeklastele kohane, siis väga palju infot meil ei olnud selle kohta mis toimuma hakkab - siga-siga, aega on selle kiire asjaga. Reede pärastlõunal sõitsime Ano Vrontousse, kus festival toimus. Meiega koos tuli sinna ka Alexia, kes on kreeklane ja elab meie kõrval tänavas. Ta on sellet festivalist osa võtnud vabatahtlikuna juba viimased 5 aastat, mistõttu ta oli justkui meie tark-mees-taskus.
Esimesel õhtul kui kohale jõudsime läksime vaatasime üle jalgpalliväljaku, kus festivali peaüritus järgmisel päeval toimus. Kuna kohalikud poisiklutid ja tüdrukutirtsud jooksid seal ringi, siis mängisime nendega jalgpalli. Või no teised mängisid, mina võtsin endale fotograafi ülesanded. Väljak ise asub aga vähekene kõrgemal külas ning on ümbritsetud mägedega ja noh ilmselgelt imeliste vaadetega. Naljatlesime omavahel, et see plats on piisavalt ideaalse koha peal, et isegi pulmi pidada seal.
Esimesel õhtul kui kohale jõudsime läksime vaatasime üle jalgpalliväljaku, kus festivali peaüritus järgmisel päeval toimus. Kuna kohalikud poisiklutid ja tüdrukutirtsud jooksid seal ringi, siis mängisime nendega jalgpalli. Või no teised mängisid, mina võtsin endale fotograafi ülesanded. Väljak ise asub aga vähekene kõrgemal külas ning on ümbritsetud mägedega ja noh ilmselgelt imeliste vaadetega. Naljatlesime omavahel, et see plats on piisavalt ideaalse koha peal, et isegi pulmi pidada seal.
50 hours in Sofia
Augustikuu alguses otsustasin küllaltki spontaalselt võtta ette tripi Bulgaariasse. Kuna Bulgaaria piir on minu linnast ainult 46km kaugusel ning buss viib otse pealinna, siis miks mitte. Samuti oli see ideaalne võimalus külastada oma sealseid tuttavaid.
Ausalt öeldes ei teinud ma üldse kodutööd, mis mind ees seal ootab või üldse mida Sofias teha. Istusin bussi ning sõitsin kohale. Õnneks ootas mind seal Tania, kellega ma kohtusin umbes 1,5 aastat tagasi ühel koolitusel ja kes organiseeris mulle väga aktiivse nädalavahetuse linnas ning selle ümbruses. Aega oli mul veeta seal seekord ainult 50 tundi, mistõttu oli meie ajagraafik päris tihe ja peaaegu et minuti pealt planeeritud.
Mul oli nii hea meel Taniat jälle näha! Tema meeletu positiivsus ning lahkus tekitas minus nii hea ja sooja tunde. See oli täpselt see, mida ma tol hetkel vajasin. Alustasime oma õhtut traditsioonilises Bulgaaria restoranis einestades, mis oli väga meeldiv kogemus. Ilmselt sõin seal ühe oma elu maitsvama kartuli-juustupiruka (kusjuures see on tähelepanu vääriv fakt, et Kreekas elades söön ma äärmiselt harva kartuleid - isegi kui see väga tähtis osa siinsest köögist. Aga siin on nii palju muud head süüa! Võin neid kartuleid kodus ka süüa).
Edasi liikusime juba metrooga kesklinna poole, et kõik vaatamisväärsused üle vaadata. Tutvusime peatänavaga, mis on nüüdseks ümbritsetud kõikvõimalike kohvikute ja söögikohtadega ning taamal taustaks ilutsemas Vitosha mägi, mille jalamil Sofia linn asub.
Edasi liikusime juba metrooga kesklinna poole, et kõik vaatamisväärsused üle vaadata. Tutvusime peatänavaga, mis on nüüdseks ümbritsetud kõikvõimalike kohvikute ja söögikohtadega ning taamal taustaks ilutsemas Vitosha mägi, mille jalamil Sofia linn asub.
I love the island life - Thassos 2017
Ja Maris on tagasi oma järjekordse reisipostitusega! HOIATUS: Antud postitus ning selle pildid võivad tekitada pöördumatu soovi osta piletid järgmisele lennule Marisele külla (Või ma vähemalt loodan nii)
Kuna aeg näib lihtsalt nii kiiresti mööda ruttavat ja isegi Kreeka suvel tuleb varsti lõpp, siis peale Ateenast tagasi tulekut otsustasime Dóraga, et peame avastama seda riiki rohkem. Eriti veel saarekesi, sest nii palju kui me teistelt kuulnud/näinud oleme, siis need on imelised. Ühel õhtul pead ragistades meenus mulle, et siin lähedal asub üks saareke nimega Thassos (180 km kaugusel) ja et see olevat päris kenake. Kuna pikka puhkust me võtta ei tahtnud, siis otsustasime, et see on parim valik ning pikk nädalavahetus seal saab olema meie mini-puhkus.
Vahepeal mõtlesime, et ei jõuagi sinna saarele, sest auto rentimisega jäime vähe hilja peale, aga kõik läks hästi ning nelja-rattalise sõbra me endale leidsime. Samuti paar päeva enne kirjutasid mulle me sõbrad Ateenast, et nad on Thessalonikisse tulemas ning kas me tahame midagi koos teha. Rääkisime neile oma plaanidest, aga siis nad otsustasid 10x ümber, et nad ei liitu meiega seekord, kuni lõpuks reedel kell 2 hommikul teatasid, et näeme Thassosel.
Pakkisime oma telgi autosse ja reede pärastlõunal peale tööd kihutasime seitsme tuule poole. Muusika mängima ja aknad alla keritud, sõitsime sadama poole, kus juhuslikult leidsime oma kamraadi - Lorenzo, Gisemi ja Blanca. Kuna me ei teadnud mis kellase praami peale me jõuame või mis kell üldse praamid lähevad, siis seekord ajastasime ennast päris hästi.
Kuna aeg näib lihtsalt nii kiiresti mööda ruttavat ja isegi Kreeka suvel tuleb varsti lõpp, siis peale Ateenast tagasi tulekut otsustasime Dóraga, et peame avastama seda riiki rohkem. Eriti veel saarekesi, sest nii palju kui me teistelt kuulnud/näinud oleme, siis need on imelised. Ühel õhtul pead ragistades meenus mulle, et siin lähedal asub üks saareke nimega Thassos (180 km kaugusel) ja et see olevat päris kenake. Kuna pikka puhkust me võtta ei tahtnud, siis otsustasime, et see on parim valik ning pikk nädalavahetus seal saab olema meie mini-puhkus.
Vahepeal mõtlesime, et ei jõuagi sinna saarele, sest auto rentimisega jäime vähe hilja peale, aga kõik läks hästi ning nelja-rattalise sõbra me endale leidsime. Samuti paar päeva enne kirjutasid mulle me sõbrad Ateenast, et nad on Thessalonikisse tulemas ning kas me tahame midagi koos teha. Rääkisime neile oma plaanidest, aga siis nad otsustasid 10x ümber, et nad ei liitu meiega seekord, kuni lõpuks reedel kell 2 hommikul teatasid, et näeme Thassosel.
Pakkisime oma telgi autosse ja reede pärastlõunal peale tööd kihutasime seitsme tuule poole. Muusika mängima ja aknad alla keritud, sõitsime sadama poole, kus juhuslikult leidsime oma kamraadi - Lorenzo, Gisemi ja Blanca. Kuna me ei teadnud mis kellase praami peale me jõuame või mis kell üldse praamid lähevad, siis seekord ajastasime ennast päris hästi.
Athens Malakas
Minu järgmiseks sihtpunktiks Kreekas osutus Ateena. Tegelik põhjus sinna minemiseks oli koolitus, mis oli mõeldud kõigile vabatahtlikele, kes Kreekasse saabuvad. Meile küll 3 kuud hiljem, aga parem hilja kui mitte kunagi?
Sinna läksime bussiga ja sõit kestis 7 ja pool tundi. Vähemalt teekond ühest riigi otsast teise oli ilusate vaadetega merele ja sõitsime mööda ka Olümpose mäest. Sellega seoses meenusid kohe kõik põhikooli ajaloo tunnid lugudega Antiik-Kreeka jumalatest.
Saabudes otsisime üles oma hotelli, mis oli muy bueno. Nädalake 5 tärniga hotellis ei olnud üldse mitte paha koos basseini ja 3x päevas rikkalikku buffee valikuga. See on see vaese vabatahtliku elu. Kui võimalus antakse, siis tuleb nautida.
Meid oli kokku tulnud 41 vabatahtliku igast Kreeka otsast. Meie grupp oli väga väga lahe ja eriline ning selle nädalaga need inimesed leidsid oma koha mu südames. Alguses oli küll tunne, et olen sattnud Hispaaniasse puhkusele, kuna 1/4 grupist oli sealt päris ning nende emotsioonid ülevoolavad üksteist kohates. Ma suht kindel, et peale seda nädalat olen ma hispaania keeles suht pro (Või no vähemalt orienteerun selles ning saan midagi aru).
Koolitusest pikalt ma pajatama ei hakka, aga peamiselt räägiti meile, mida oodata kogu EVSi kogemusest, programmist ja kuidas põhimõtteliselt Kreekas ellu jääda. Minu jaoks kõige huvitavam osa oli kuulda teiste vabatahtlike projektidest ning mis nende mured ja rõõmud on. Alati on hea teada, et sa pole üksi.
Sinna läksime bussiga ja sõit kestis 7 ja pool tundi. Vähemalt teekond ühest riigi otsast teise oli ilusate vaadetega merele ja sõitsime mööda ka Olümpose mäest. Sellega seoses meenusid kohe kõik põhikooli ajaloo tunnid lugudega Antiik-Kreeka jumalatest.
Saabudes otsisime üles oma hotelli, mis oli muy bueno. Nädalake 5 tärniga hotellis ei olnud üldse mitte paha koos basseini ja 3x päevas rikkalikku buffee valikuga. See on see vaese vabatahtliku elu. Kui võimalus antakse, siis tuleb nautida.
Meid oli kokku tulnud 41 vabatahtliku igast Kreeka otsast. Meie grupp oli väga väga lahe ja eriline ning selle nädalaga need inimesed leidsid oma koha mu südames. Alguses oli küll tunne, et olen sattnud Hispaaniasse puhkusele, kuna 1/4 grupist oli sealt päris ning nende emotsioonid ülevoolavad üksteist kohates. Ma suht kindel, et peale seda nädalat olen ma hispaania keeles suht pro (Või no vähemalt orienteerun selles ning saan midagi aru).
Koolitusest pikalt ma pajatama ei hakka, aga peamiselt räägiti meile, mida oodata kogu EVSi kogemusest, programmist ja kuidas põhimõtteliselt Kreekas ellu jääda. Minu jaoks kõige huvitavam osa oli kuulda teiste vabatahtlike projektidest ning mis nende mured ja rõõmud on. Alati on hea teada, et sa pole üksi.
Tellimine:
Postitused (Atom)