The Great Roadtrip in Greece

Järgmisteks külalisteks olid mu vanemad, kelle ma põhimõtteliselt vedasin siia. Ostsin neile lennupiletid, ütlesin millal nad lennujaamas peavad olema ning korraldasin ka kõik muu. Ma teadsin, et tahan neile näidata oma siinset elu ning veeta koos nendega aega. Sest viimasel perepuhkusel käisime umbes aastal 2010?? Midagi sellist.

Nende saabumise hommik algas juba seiklusega, sest kell 5 hommikul sain ma sõnumi isalt, et esimene lend on edasi lükatud 1,5h, aga nende ümberistumise aeg oli Varssavis ainult 1h... Aga lühidalt kokku võttes pandi neid teise lennu peale ning nad jõudsid Sofiasse paar tundi hiljem, mis iseenesest oli hea, sest muidu ma ei oleks jõudnud õige aegselt neile lennujaama vastu minna ja boonusena sain ise natukene aega linnas veeta.

Taaskohtumise rõõm jagatud - ma reaalselt hüppasin lennujaama saabuvate lendude ootealas kui nägin neid uksest väljumas - võtsime oma rendiauto ning hakkasime Kreeka poole sõitma. Kuna ees ootas umbes 4h pikkune teekond, oli meil piisavalt aega, et jutustada ja neid ettevalmistada ees ootavaks nädalaks, sest ajakava oli meil üpris tihe.

Mind valdas täielik rõõm, kui ületasime Bulgaaria-Kreeka piiri ning ma sain vanematele öelda: "Tere Tulemast Kreekasse! Mu teise koju!" Kuna ma ise olen oma siinset elu nautinud täiel rinnal viimased 7 kuud, siis oli ka viimane aeg näidata selle pöörase riigi võlusid.

Oma esimese peatuse tegimegi Serreses, sest sõit kurnas mind täitsa ära ning tass kohvi oli hädavajalik. Nagu ka Bougatsa, sest sel päeval algas meie linnas just Bougatsa festival. Ainult Serresses, sest Bougatsa pealinn see on. Kohtusime korraks ka mu sealse vabatahtlike-perekonnaga ja mu isast sai noor Arnold Schwarzenegger (kuna nad nägevat üsna sarnased välja. Võta või jäta). 

Edasi aga kihutasime Thessalonikisse, kus ka ööbisime, et järgmisel päeval linnaga tutvuda.

Peale hommikusööki oma vägagi funkys hotellis läksime Thessaloniki kesklinnaga tutvuma. Esimese peatusena viisin nad  turule, mis tekitas neis niisugust elevust, et mu vanemad oleks nagu esimest korda kommipoodi sattunud - kõike tahtsid proovida! Selline vaatepilt oli äärmiselt armas. See on see kui meil Eestis naljalt selliseid paiku ei leia. Veetsimegi pool päeva külastades Thessaloniki peamisi vaatamisväärsusi. Vähemalt neid, millest mina teadlik olin. Nautisime äärmiselt suvist oktoobrikuu ilma.

 Siis kui pärast 6-kuud saab kohukesi! Ei loe, et need olid 15 tundi reisinud. Ja muidugi must leib!

Pärastlõunal võtsime suuna meie puhkuse peamise sihtpunkti suunas, milleks oli Litochoro Olümpuse mäe jalamil. Kui oled Kreekas, siis ilmselt peale ilusate randade ja maaliliste saarte on must go Olümpuse mägi. Kõik need kooliaegsed ajaloo tunnid sisaldasid peatükke Kreeka mütoloogiast, mis ilmselt saadavad meid läbi elu. Samuti kui kuskile matkama minna, siis Olümpuse Rahvuspark oma massiivsusega on õige koht.

Me kohe mäe otsa trügima ei hakanud, vaid läksime hoopis randa ujuma. Oktoobis. Natukene sõgedad peast, aga noh, mult telliti reisi, et saaks nii matkata kui ka ujuda. Seetõttu tuli see peatus teha. Ilmselgelt olime ainukesed inimesed seal, aga ära käisime. Minu jaoks oli külm, aga vanemad ütlesid, et sama temperatuur mis kõige soojem merevesi Eestis. Võta või jäta nüüd. Vähemalt oli värskendav. Avastasime veel ümbruskaudset piirkonda ning külastasime ühte mägiküla, kust ausalt 360-kraadi raadiuses avanes miljoni dollari vaade. Õhtul viisin vanemad veel ühte tavernasse, kus nad saaksid korraliku kohaliku toidu kogemuse, millest ma neile kogu aeg rääkinud olin. Peale õhtusööki suutsin neilt ühe eestlasliku "Polnud paha" välja meelitatud, nii et läks vist päris hästi, eks?!

Järgmisel hommiku ootaski meid siis Olümpuse Rahvuspark. Ütleme siis kohe alguses ära, et meie eesmärk seekord ei olnud tippu ronida. Me ei hakanud oma füüsilisi võimeid üle hindama. See ometi ei vähendanud meie entusiasmi matkamiseks. Nii me varavalges mööd E4 rada üles ronima hakkasime. Isegi kui rada viis ainult üles, olin ma siiski nagu happy puppy, sest kogu see loodus seal oli nii ilus ja massiivne vaikselt juba sügisvärve ilmutades! Väga lihtne oli ennast väikese sipelgana tunda seal, kui sind ümbritsesid sellised mäed. Peale ~7 km üles läks tee kaheks ning me otsustasime valida tee, mis loodetavasti läks tagasi linna kunagi. See rada viis meid ilmselt ühe päris soliidse koha juurde, kus tegime ka lõunapausi ning vaade oli miljard dollarit! Ausalt. Kui ei usu, vaadake ise:

Isegi lihtlabane juustusai maitses seal 80x paremini kui kuskil mujal. Tee peal tuli meil vastu igasuguseid tegelasi, ka neid kes olid valinud treeninguks mäest üles jooksmise. Väga suur respekt nende ees, see tundus suht brutal. 

Nii me lõpuks 17 km ära matkasime seal rahvuspargis. Vähemalt saan öelda, et olen ära käinud ja mäge(sid) näinud. Järgmine kord võtan eesmärgiks tippu ronida (okei, enam vist oma sõnu tagasi ka ei saa võtta, nii et kes minuga väiksele matkame tuleb?). Hiljem võtsime hotelli terrassil istet, leevendasime lihasvalu õllega ning vaatasime, kus me siis ära turnisime, sest seda nägi sealt päris hästi.

Õhtul võtsime suuna aga Larissasse, kuna see oli peaaegu et lähedal. Õigemini tahtsin mina võimalikult palju näha ja teha, kui me juba keset Kreekat olime (isegi kui ma paari nädala pärast sinna tagasi läksin oma kamraadiga). Võtsime oma viimased jõuvarud kokku, et linnale tiir peale teha, sest Olümpus oli oma töö teinud ja jäsemed suht tarretiseks muutunud. Linn oli korralikult rahvast pungil. Sealsed tänavaid kohvikuid/baare/söögikohti täis (Hiljem kuulsin, et kreeklased ise nimetavad Larissat kohvi kohtade pealinnaks nende arvukuse poolekst. Mis siin salata, neid oligi VÄGA palju). Kaesime üle ka kohalikud arhitektuurimälestised ning otsisime taverna, kus õhtust süüa. Larissa omas väga mõnusat vibe'i, mis tegi sealse olemise väga meeldivaks. See oli justkui mix traditsioonilisest Kreekast, antiiksetest leidudest keset linna nagu kindlus ja amfiteater, ja modernsusest, mida lisasid sinna kohvikud-söögikohad, co-working space'id, poekesed. Kuidagi sobis see sinna nii hästi. Good, good. 

Järgmiseks päevaks oli meil suur plaan veel matkata Olümpusel, aga tõsiasi oli see, et meie jäsemed jätkuvalt ei allunud meie soovidele, nii et käiku läks plaan B. Võtsime suuna põhja ning läksime Edessasse. City of Waters. Koht, mis on teada-tuntud oma läbi linna voolavate vete poolest, mis lõpuks üle kaljuservade jugadena alla kukuvad. Lihtsalt maaliline vaatepilt.

Ja siis me tagasi minu kodulinna sõitsimegi. Tol õhtul tahtsin minna ühte lähedal mägedes asuvasse kloostrisse, mis on fantastiline. Teel sinna ma suutsin niimoodi pange sõita, et selle asemel ekslesime kuskil väikses külas, kust sõitsime läbi pulmast (sõna otseses mõttes läbi) ja otsisime välja pääsu põldude vahelt, kus tee ei olnud enam tee. Vaated muidugi olid selle eest head. Igatahes see plaan läks vähe nässu ja tagasi Serresesse tulime.
Õhtul viisin vanemad veel Citizeni, kus einestasime, tähistasime mu onu sünnipäeva, meie reisi ja veetsime oma õhtu taustaks õhtutuledes Serres.

Järgmise päeva hommikul oli meil plaan isaga jooksma minna, aga kell 7 isa saatis mulle sõnumi, et ei, jalad ei liigu hästi all veel peale suurt matkamist. Hiljem läksin oma vanematele hotelli järgi, et neile ka siis oma linna tutvustada. Keda aga hotellis ei olnud, olid mu vanemad. Nad olid leidnud endale hommikusöögi koha, kus einestada. Ma varem ei olnud seal käinud, kuid tuleb tunnistada, et hiljem sai sellest minu üks lemmikumaid kohti.

Tol päeval meil ilmaga ei vedanud ja vihma sadas, mistõttu mu isa oma pühikestes pükstes vääris nii mõnegi kohaliku küsivad pilgud. Näitasin vanematele meie korterit, viisin oma lemmikkohtadesse, sõime linna parimat jäätist, ehk siis nad nägid seda minu argipäeva elu.

Tihe päevakava jätkus sellega, et võtsime Dóra ja Kiliani peale ning sõitsime Alistrati koobastesse. Monday funday with Lepp-family. Ilmselgelt kasutasime ära võimalust, et meil oli auto, millega ringi liikuda ning võimalikult palju ümbruskonnas näha.

Alistrati koobas on tekkinud paar miljonit aastat tagasi ning on Euroopas üks suurimaid. Nii nad vähemalt väidavad. Kaltsiumkarbonaadist tekkinud sambad oma erisuguste kujudega andsid fantaasiale nii palju mõtteainet, nii et käisingi seal suu lahti ja pea kuklas ringi. Loodus teeb ikka imelisi asju. Pilte seal teha ei tohtinud, mistõttu peate nüüd kõik ise seda iludust kaema minema. 

Meie day-trip lõppes Drama linna avastamisega. Kokkuvõtlikult võin öelda, et tegemist oli vahva ettevõtmisega, et oma vanematele näidata kui toredad sõbrad mul on, sest nemad armusid/kiindusid küll ära. Puudulikud keeleoskused ei olnud probleemiks ja isegi Ott Leplandi muusika suudab tuua inimesi kokku.

Algselt pidin teisipäeval juba tagasi tööle asuma, aga plaanid muutusid ning vanemate soovidele alludes sõitsin ma nendega Sofiasse tagasi, et nad lennukile panna. Dóra võtsime ka kaasa, sest otsustasime pikendada puhkust ning üheks ööks (taas) Sofiat avastama minna. Ütleme ausalt, mängisin lihtsalt taksojuhti (mis ma teha saan, kui tegemist oli niivõrd hea pilliga, et raske oli ei öelda). Peale 4h pikkust teekonda jõudsime Sofiasse. Plaanis oli küll väike vaatamisväärsuste tuur linnas teha, aga GPS, mille kaardilugemist haldas mu isa, ei saanud hästi parkimiskoha koordineerimisega hakkama. See-eest suutsin ma neile siiski teha kiir-ekskursiooni Sofia kesklinnale autoroolist, kui samal ajal istusime liiklusummikutes. Nimetagem seda siis näiteks efektiivseks ajakasutuseks. 

Üsna pea jõudsime lennujaama ja taas pidingi vanematele lehva-lehva tegema. Ise arvan, et need 5 päeva koos ringi trippides ja avastades olid maruvahvad. Kuigi väga väsitavad, sest olime piiratud aja sisse mahutanud palju tegevusi. Usun, et nad said päris hästi aimu, milline elu Kreekas välja näeb. Minu hing täitus küll rõõmuga, et seda nendega jagada sain. Nii, et selle tripi võib õnnestunuks lugeda...

Nägemiseni, Kreeka suvi...