18-20. augustil oli meil imeline võimalus veeta 3 päeva väikeses mägikülas nimega Ano Vrontou, kus toimus Astrovradia festival ehk tõlkes "tähtede öö". Nimelt olime sellel festivalil taustajõuks ja abikäteks.
Kuidas me sinna sattusime? Huvitav lugu. Ühel päeval lõunatasime tavernas oma koordinaatoriga ning festivali peakorraldaja istus juhuslikult meie kõrvallauas, hakkasime rääkima ja üsna pea nõustusime osalema, sest miks mitte. Nagu kreeklastele kohane, siis väga palju infot meil ei olnud selle kohta mis toimuma hakkab - siga-siga, aega on selle kiire asjaga. Reede pärastlõunal sõitsime Ano Vrontousse, kus festival toimus. Meiega koos tuli sinna ka Alexia, kes on kreeklane ja elab meie kõrval tänavas. Ta on sellet festivalist osa võtnud vabatahtlikuna juba viimased 5 aastat, mistõttu ta oli justkui meie tark-mees-taskus.
Esimesel õhtul kui kohale jõudsime läksime vaatasime üle jalgpalliväljaku, kus festivali peaüritus järgmisel päeval toimus. Kuna kohalikud poisiklutid ja tüdrukutirtsud jooksid seal ringi, siis mängisime nendega jalgpalli. Või no teised mängisid, mina võtsin endale fotograafi ülesanded. Väljak ise asub aga vähekene kõrgemal külas ning on ümbritsetud mägedega ja noh ilmselgelt imeliste vaadetega. Naljatlesime omavahel, et see plats on piisavalt ideaalse koha peal, et isegi pulmi pidada seal.
Mõne aja pärast läksime alla külla tagasi ning tee peal üks vahva tädi andis meile oma aia kurkigi kaasa (Ja sellised need kreeklased ongi - äärmiselt lahked). Kiriku ja kogukonna maja juurde jõudes võis märgata, kuidas kogu küla oli ettevalmistusi tulnud tegema kogu õhtuks. Grilliti liha ja valmistati muud head ning paremat, sätiti platsile valmis "restoran", lapsed joonistasid dekoratsioone festivaliks, muusikud tegid soundchecki. Kõigil olid omad asjad toimetada. Mina näiteks sain joonida pabereid õnneloosi jaoks.
Pimeduse saabudes saabusid ka inimesed ja pidu võis alata! Tõeline Kreeka külapidu! Söödi-joodi, tantsiti, nauditi õhtut. Meie küll igatahes nautisime. Õppisime traditsioonilisi tantse, tutvusime kohalikega ja kinnitasime neile, et me ei ole portugaalased. Lugu nimelt selline, et eelmise aasta vabatahtlikud portugalist nautisid pidu liiga palju ning eksisid koduteel hostelisse ära ja lõpetasid hoopis Serreses, mis on 32km kaugusel. Ilmselgelt oli pidu neile raju olnud ning kõik kohalikud meenutavad siiani neid vabatahtlike.
Kuid sellegi poolest oli väga äge saada osa sellisest külapeost. Samuti teavad kõik kreeklased kuidas oma tantse tantsida. Kui keegi minult küsiks Eesti tantsude kohta, siis kaerajaaniga saaks hakkama ja paar polka sammu oskaks ka teha, aga rohkem küll mitte. Nii me siis tantsisimegi, või üritasime tantsida kohalikega. Ilmselt nägi see välja küllaltki humoorikas, sest mul võttis ikka pikalt aega et tantsude "katkise" rütmiga ära harjuda. Aga oluline on ju nautida. Tõsiselt, meil oli väga lõbus ja ilmselt on see üks mu siinoleku mõnusamaid kogemusi.
Hostelisse laekusime kuskil kella 3 ajal teadmata, mis kohaga õieti tegemist on. Viskasime ennast voodisse pikali ja head ööd. Hommikul ärgates leidsime ennast peaaegu et maapealsest paradiisist (vähemalt minu jaoks). See hostel asub mägede vahel uhkes üksinduses, mitte midagi muud ümber ei ole. Maja ise on nagu tõeline mägimaja suure terrassiga, kus nautisime oma hommikukohvi vaikuses, parima vaate ning super seltskonnaga. Ja niimoodi mitu tundi. Ma ei mäletagi, millal mul enne seda oli aega oma hommiksööki tõsiselt nautida.
Lõpuks oli aeg ka natukene tööd teha ning läksime tagasi külla, et festivaliala ette valmistada õhtuks. Sättisime valmis telgid, toolid, stendid, lava tausta nii kaua kuni päike lubas, sest mingil hetkel oli võimatu seal olla. Me siis läksime tagasi alla külaväljakule ning lõunatasime ühes tavernas. Selline korralik kodune vanaemade köök maitsva toidu ja hea seltskonnaga. Üldse meil oli kokku sattunud väga vahva tiim. Lausa lust oli nendega koos seda üritust korraldada ja nendega aega veeta.
Peale pärastlõunast siestat (See on siin veres. Isegi kui üritus ootab ees on alati oluline oma energiavarud täis laadida) läksime lõpetasime viimased ettevalmistused ning kasutasime oma privileege, et suurte teleskoopidega päikest uurida.
Taas õhtu saabudes täitus festivaliala taas inimestega, kes tulid tähti vaatama ja kuulama esinejatelt, mis seal taevas ikka toimub. Ma olin väga üllatunud kui populaarne see üritus oli. Samas ma päris täpselt ei tea palju inimesi tuli, sest tähtede nägemiseks kustutati ära kogu ala valgustus. Kuid vähemalt avastasin, et ma tean meie linnas ikka päris palju inimesi juba üht või teistmoodi, set umbe iga viies inimene oli kuskilt pidi tuttav. Väikelinna võlud.
Esimesel õhtul kui kohale jõudsime läksime vaatasime üle jalgpalliväljaku, kus festivali peaüritus järgmisel päeval toimus. Kuna kohalikud poisiklutid ja tüdrukutirtsud jooksid seal ringi, siis mängisime nendega jalgpalli. Või no teised mängisid, mina võtsin endale fotograafi ülesanded. Väljak ise asub aga vähekene kõrgemal külas ning on ümbritsetud mägedega ja noh ilmselgelt imeliste vaadetega. Naljatlesime omavahel, et see plats on piisavalt ideaalse koha peal, et isegi pulmi pidada seal.
Mõne aja pärast läksime alla külla tagasi ning tee peal üks vahva tädi andis meile oma aia kurkigi kaasa (Ja sellised need kreeklased ongi - äärmiselt lahked). Kiriku ja kogukonna maja juurde jõudes võis märgata, kuidas kogu küla oli ettevalmistusi tulnud tegema kogu õhtuks. Grilliti liha ja valmistati muud head ning paremat, sätiti platsile valmis "restoran", lapsed joonistasid dekoratsioone festivaliks, muusikud tegid soundchecki. Kõigil olid omad asjad toimetada. Mina näiteks sain joonida pabereid õnneloosi jaoks.
Pimeduse saabudes saabusid ka inimesed ja pidu võis alata! Tõeline Kreeka külapidu! Söödi-joodi, tantsiti, nauditi õhtut. Meie küll igatahes nautisime. Õppisime traditsioonilisi tantse, tutvusime kohalikega ja kinnitasime neile, et me ei ole portugaalased. Lugu nimelt selline, et eelmise aasta vabatahtlikud portugalist nautisid pidu liiga palju ning eksisid koduteel hostelisse ära ja lõpetasid hoopis Serreses, mis on 32km kaugusel. Ilmselgelt oli pidu neile raju olnud ning kõik kohalikud meenutavad siiani neid vabatahtlike.
Kuid sellegi poolest oli väga äge saada osa sellisest külapeost. Samuti teavad kõik kreeklased kuidas oma tantse tantsida. Kui keegi minult küsiks Eesti tantsude kohta, siis kaerajaaniga saaks hakkama ja paar polka sammu oskaks ka teha, aga rohkem küll mitte. Nii me siis tantsisimegi, või üritasime tantsida kohalikega. Ilmselt nägi see välja küllaltki humoorikas, sest mul võttis ikka pikalt aega et tantsude "katkise" rütmiga ära harjuda. Aga oluline on ju nautida. Tõsiselt, meil oli väga lõbus ja ilmselt on see üks mu siinoleku mõnusamaid kogemusi.
Hostelisse laekusime kuskil kella 3 ajal teadmata, mis kohaga õieti tegemist on. Viskasime ennast voodisse pikali ja head ööd. Hommikul ärgates leidsime ennast peaaegu et maapealsest paradiisist (vähemalt minu jaoks). See hostel asub mägede vahel uhkes üksinduses, mitte midagi muud ümber ei ole. Maja ise on nagu tõeline mägimaja suure terrassiga, kus nautisime oma hommikukohvi vaikuses, parima vaate ning super seltskonnaga. Ja niimoodi mitu tundi. Ma ei mäletagi, millal mul enne seda oli aega oma hommiksööki tõsiselt nautida.
Lõpuks oli aeg ka natukene tööd teha ning läksime tagasi külla, et festivaliala ette valmistada õhtuks. Sättisime valmis telgid, toolid, stendid, lava tausta nii kaua kuni päike lubas, sest mingil hetkel oli võimatu seal olla. Me siis läksime tagasi alla külaväljakule ning lõunatasime ühes tavernas. Selline korralik kodune vanaemade köök maitsva toidu ja hea seltskonnaga. Üldse meil oli kokku sattunud väga vahva tiim. Lausa lust oli nendega koos seda üritust korraldada ja nendega aega veeta.
Peale pärastlõunast siestat (See on siin veres. Isegi kui üritus ootab ees on alati oluline oma energiavarud täis laadida) läksime lõpetasime viimased ettevalmistused ning kasutasime oma privileege, et suurte teleskoopidega päikest uurida.
Are we estonians enough?
Ürituse lõppedes läksime taas alla külaväljakule tavernasse, et oma tühjad kõhud täita hea ja paremaga ning alustada afterpartyga Veta juures (taas üks vanaema tüüpi tädike, kes omab külakeses tavernat ja kelle juures iga aasta pidu toimub.
Üks asi, mida ma tihti Kreekas tähele panen on see, et tavernad on piiritud. Ei ole olemas sellist asja, et kõik lauad on täis ja rohkem inimesi nad ei ole valmis teenindama. Alati leiab kuskilt nurga tagant mõne tooli või laua juurde. Nii pikenes ka meie laud, kuna rahvast liitus ja liitus. Lõpuks istusime kõik ühe suure laua taga, mis ulatus peaaegu külaväljaku keskele välja.
Pidu oli hoogne ja meeldejääv (vähemalt neile, kes mäletavad). Taas nautisime täiega. Tantsisime varaste hommikutundideni. Tutvusime inimestega. Tähistasime eduka festivali toimumist kõigi korraldajate ja abikätega. Igastahes kõik oli priima ja paremgi veel! Kogu meie seltskond oli väga soe ja tore. Peale seda nädalavahetust pakatasime positiivsest energiast terve nädala.
Ja hommikul saime taas nautida oma hommikukohvi sellel imelisel terrasil koos nüüdseks meie lemmiku tahini-mee-saia kombo hommikusöögiga. Kas pole mitte nii, et lihtsuses peitub võlu? Päris tõsiselt me armusime sellesse kohta ära ning ei tahtnud üldse Serresesse tagasi pöörduda. Rääkisime omanikuga, et kui tal vähegi abi on vaja ükskõik millega, siis võtku meiega ühendust ja hea meelega kolime kasvõi ainult nädalavahetuseks sinna, et aidata. Sellest muidugi koorusid välja uued ideed ning nüüd hakkame kirjutama projekti järgmiseks suveks seal hostelis! Kui põnev!
Jõuvarud taastatud läksime festivaliala kokku pakkima. Ega ka tööõnnetused tulemata jäänud - lava koristades kukkus Dóra läbi lavalaudade ning tema jalga kaunistas nädalaid meloni suurune sinikas. See oli ikka tõsiselt suur, aga ellu ta jäi, nii et kõik on hästi.
Oma kogemuse lõpetasime viimase ühise lõunasöögiga taas Veta juures, kes ausalt on ilmselt parim kokk, keda ma siin kohanud olen. Ja ta alati hoolitses meie eest nii hästi. Ja peale seda oligi aeg tagasi koju tulla kahjuks.
Ausalt, see nädalavahetus Ano Vrontous oli imeline. Ma ei saaks rohkem rahul olla. Näha taas kohalikku külaelu, mida ma armastan, kohtuda äärmiselt soojade ja sõbralike inimestega, tehes koos midagi toredat ning olulist kogukonna jaoks. Nad on väga uhked selle festivali üle. Ja nad peaksidki olema, tegemist on väga hea asjaga. On näha, et tegemist on asjaarmastajatega.
Vot!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar