Kuna aeg näib lihtsalt nii kiiresti mööda ruttavat ja isegi Kreeka suvel tuleb varsti lõpp, siis peale Ateenast tagasi tulekut otsustasime Dóraga, et peame avastama seda riiki rohkem. Eriti veel saarekesi, sest nii palju kui me teistelt kuulnud/näinud oleme, siis need on imelised. Ühel õhtul pead ragistades meenus mulle, et siin lähedal asub üks saareke nimega Thassos (180 km kaugusel) ja et see olevat päris kenake. Kuna pikka puhkust me võtta ei tahtnud, siis otsustasime, et see on parim valik ning pikk nädalavahetus seal saab olema meie mini-puhkus.
Vahepeal mõtlesime, et ei jõuagi sinna saarele, sest auto rentimisega jäime vähe hilja peale, aga kõik läks hästi ning nelja-rattalise sõbra me endale leidsime. Samuti paar päeva enne kirjutasid mulle me sõbrad Ateenast, et nad on Thessalonikisse tulemas ning kas me tahame midagi koos teha. Rääkisime neile oma plaanidest, aga siis nad otsustasid 10x ümber, et nad ei liitu meiega seekord, kuni lõpuks reedel kell 2 hommikul teatasid, et näeme Thassosel.
Pakkisime oma telgi autosse ja reede pärastlõunal peale tööd kihutasime seitsme tuule poole. Muusika mängima ja aknad alla keritud, sõitsime sadama poole, kus juhuslikult leidsime oma kamraadi - Lorenzo, Gisemi ja Blanca. Kuna me ei teadnud mis kellase praami peale me jõuame või mis kell üldse praamid lähevad, siis seekord ajastasime ennast päris hästi.
Saarele jõudes võtsime suuna kohe randa, nimelt Marble Beachile sõites mööda kruusaseid teid mägedes. Marmor kividega kaetud rand, kus vesi on äärmiselt sinine ning põhi valge. Õnneks oli juba õhtu ning inimesi vähem, kuid päike loojus ning kõik oli nii ilus. Tõsiselt nagu filmis. Ei oleks osanud paremat algust oma tripile soovida.
Peale suplust hakkasime aga otsima omale laagripaika esimeseks ööks. Muidugi olime väga targad ning hakkasime seda tegema juba pimedas. Sõitsime edasi, nägime imeilusat päikeseloojangut ning usaldades oma sisetunnet püstitasime oma telgid kuskile Golden Beachil, kus tundus olevat pehme liiv ning natukene privaatsem. Telkimine on maruäge. Eriti veel inimtühjas rannas, kus merekohin paitab kõrvu ning jutustad oma sõpradega elust. Täpselt see, mida mul vaja oli sel hetkel.
Ja hommikul ärgata päikesetõusuga (mis oli ilmselt üks kõige ilusamaid, mis ma näinud olen) avades oma "villa" uksed ja lihtsalt vaadates välja. Kahjuks või õnneks nautisin ma seda ilu üksida. Kõik küll lubasid üles ärgata, aga kell 6 ei olnud üleval ükski hing peale minu sel rannal.
Vähemalt on telkides hea see, et kaua põõnata ei saa, sest päike kütab telgi nii kuumaks, et kell 7.30 olime ärkvel ning pakkisime oma elu rannas kokku. Edasi viis meid tee mööda rannikut lõunasse. Kuna Thassose saare keskosa on peamiselt mägine, siis suuremad teed kulgevadki rannikul mägedest üles-alla ja ümber nurga kits siin ja kits seal. Tee peal tegime peatuse ühes kloostris, mis asub kaljunukil. Ilmselt on tegemist ühe parima asukohaga kloostriga. Esimese rannapeatuse tegime Giolas, kust otsisime looduslikku basseini taga. Seda me muidugi kohe ei leidnud, tegime hoopis peatusse kuskil mujal lahesopis, sest süda ihkas nii hirmsasti ujuma. Tegemist oli küll kivise rannaga, mis muutis vette saamise ja sealt välja tulemise katsumuseks, aga ega see ju ei takista. Isegi mitte meresiilid, kellele otsa päris koperdada ei tahtnud. Eriti teades Marist, kellel tasakaalu ei ole ning ka silmanägemine tahab soovida.
Kuid ideaalne oli see koht vette hüpeteks. Kuna ma lubasin endale, et nüüd on aeg teha midagi kreisit, siis kaljudelt alla hüppamine oli selleks ideaalne. No pic, no proof? Kahjuks mul pilti tõesti ei ole anda, sest kaldal lesijad olid nii ametis päevitamise ja jutustamisega, et neid erilisi hetkeid nad ei jäädvustanud. Aga päriselt ka, ma hüppasin neilt kaljudelt vette. Mu jalad on täis jälgi kividel ronimisest.
Peale väikseid ekstreemsusi ja adrenaliinilaksu sõitsime edasi, et ikkagi see bassein üles leida. Palvetasime muidugi 7x, et meie auto terveks jääks, sest tee oli auklik ning kivine kuid meie pisike Toyota Aygo oli vapper ja viis meid kohale. Ja no oligi täitsa auk uuristunud kivi sisse, mis täitunud veega. Ideaalne taas vette hüpeteks. Milline adrenaliinirohke hommik!
Jätkasime oma päeva vähe rahulikumas rütmis pigem chill outides rannas ning mängides palli või avastades maid meie Banana Tours superkatamaraaniga, mille liikumiskiirus on ilmselt 3 m/min. Lisainfo saamiseks ja broneerimiseks võtke minuga ühendust.
Meie söögivarude lõppemisega pidime ka ennast vähe inimlikumalt riidesse panema, et tavernasse sööma minna. Otsustasime peatuda Potose külas, millest meile rääkisid kolm kohaliku Giola basseini juures (muidugi nende eesmärk oli vähe teine) ja otsustasime selle üle vaadata. Armas väike küla, kust leidsime kena taverna, kes serveeris meile parimat toitu ja veini, mida ma siin seni saanud olen. Ausalt ka. See Kreeka stiilis õhtustamine on nii mõnus - tellid siit ja sealt ning laud täitub värske toiduga, mis maitseb maruhästi. Proovid kõike ja lihtsalt naudid tunde. Tõsiselt naudid. Kreeka toitu olen ma küll siin olles ära armunud.
Piinlik-me-küll-nii-palju-ei-söönud-nägu
Car life
Ja jõudsime oma tuuriga tagasi saare põhjaossa, kus tegime veel viimase rannapeatuse enne kui pool meie seltskonnast suuna tagasi mandrile võttis. Nii kurb kui see ka polnud. Mul on väga hea meel, et Lorenzo, Gizem ja Blanca meiega otsustasid liituda. Varem kohtusime nendega Ateenas ja nüüd saime nendega koos veel ringi reisida, mis oli iseenesest väga lihtne, loomulik ja so much fun! Ägedad inimesed!
Sellega minu ja Dóra seiklused veel ei lõppenud Thassosel. Meil oli veel tervelt 1 ja pool päeva aega. Peale lehva-lehva tegemist ja peaaegu eluohtliku olukorra tekitamist pöörases praami liikluses (sest Kreeka), avastasime veel Thasose linna, kust leidsime jällegi väga meeldiva taverna The Twins, mille omanikud on kaks kaksikutest venda ja kes seal siiani töötavad. Väga armsad papid, kes hoolitsesid meie eest väga hästi.
Samuti oli meie listis külastada Panagia külakest, mis on piltilus külake oma kitsaste tänavate ning läbi küla jooksvate allikatega mägede harjal. Lisaks veel on kõikidel majadel samasugused heledatest lamedatest kividest katused. Ekslesime seal päris tükkaega ringi ning kohtasime ka kahte väikest poissi, kes ajasid üksteist taga mööda hoove ja kes väga tahtsid meiega pilte teha. Sellised modellid. Kusjuures hakkasin siis mõtlema kui imeline külake see on, kus veeta oma lapsepõlv.
I love the island life!
Ja oma viimaseks õhtuks pöördusime tagasi juba tuttavasse randa Golden Beachil, sest miks mitte. Õnneks jõudsime sinna seekord vähe varem ning ei pidanud taskulambiga telki kokku panema. Igati mõnus ja rahulik. Või siis peaaegu rahulik, sest pühapäeva õhtul vooris millegi pärast seal rannas ikka väga palju inimesi edasi-tagasi ning mitmes kohas käis pidu lahe ääres. Reedel aga saatis meid vaikus. Naljakas, oleks oodanud vähe teistpidi. Väike öine suplus ja vein ning ilmatu tänutunne saatsid meid sel õhtul. Äärmiselt ilus saar ning äge seltskond tegid selle väikese getaway parimaks random otsuseks üldse.
Esmaspäeval tegime natukene sohki ja veetsime oma tööpäeva välikontoris ehk Marble Beachil. Ja me päriselt ka tegime tööd. Planeerisime oma järgmist nädalat ja kuud - tagasi tulles tõusis mu produktiivsus kõrgustesse ning palju sai tehtud.
Thassos - jah, see on saar, mis minu hinnangul väärib avastamist. Palju teha ja näha, küllaltki mõistlike hindadega ning mitte massides turiste (veel) ja see mõnus saarelik õhkkond, mis muudab seal olemise nii nauditavaks. Mina nautisin täiel rinnal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar