Athens Malakas

Minu järgmiseks sihtpunktiks Kreekas osutus Ateena. Tegelik põhjus sinna minemiseks oli koolitus, mis oli mõeldud kõigile vabatahtlikele, kes Kreekasse saabuvad. Meile küll 3 kuud hiljem, aga parem hilja kui mitte kunagi?
Sinna läksime bussiga ja sõit kestis 7 ja pool tundi. Vähemalt teekond ühest riigi otsast teise oli ilusate vaadetega merele ja sõitsime mööda ka Olümpose mäest. Sellega seoses meenusid kohe kõik põhikooli ajaloo tunnid lugudega Antiik-Kreeka jumalatest.
Saabudes otsisime üles oma hotelli, mis oli muy bueno. Nädalake 5 tärniga hotellis ei olnud üldse mitte paha koos basseini ja 3x päevas rikkalikku buffee valikuga. See on see vaese vabatahtliku elu. Kui võimalus antakse, siis tuleb nautida.
Meid oli kokku tulnud 41 vabatahtliku igast Kreeka otsast. Meie grupp oli väga väga lahe ja eriline ning selle nädalaga need inimesed leidsid oma koha mu südames. Alguses oli küll tunne, et olen sattnud Hispaaniasse puhkusele, kuna 1/4 grupist oli sealt päris ning nende emotsioonid ülevoolavad üksteist kohates. Ma suht kindel, et peale seda nädalat olen ma hispaania keeles suht pro (Või no vähemalt orienteerun selles ning saan midagi aru).
Koolitusest pikalt ma pajatama ei hakka, aga peamiselt räägiti meile, mida oodata kogu EVSi kogemusest, programmist ja kuidas põhimõtteliselt Kreekas ellu jääda. Minu jaoks kõige huvitavam osa oli kuulda teiste vabatahtlike projektidest ning mis nende mured ja rõõmud on. Alati on hea teada, et sa pole üksi.

Õhtud kulgesid muidugi hoopis teises rütmis, kuna siis oli meil aega ka linna avastada. Esimesel õhtul me küll linna päris ei läinud, hoopis jutustasime hotelli lähedal asuvas pargis. Park ise oli aga imeline, sest see oli täis istutatud oliivipuid ning õhtuse valgustusega oli kõik maagiline sealse kanali ääres. Järgmisel päeval viisid meid kohalikud vabatahtlikud Monesteraki väljakule, mis on üks põhilisemaid väljakuid Ateenas. Väga ilus, aga kontrastina täis ka igasuguseid kahtlaseid kujusid. Sealt aga liikusime üles Akropolise juurde, kus istusime maha ning nautisime vaadet kogu Ateenale. Minu jaoks tundus see hetk  päris sürr. Just järgmisel päeval täitus mul just 3 kuud Kreekasse kolimisest ja siis ma istusin seal kivide otsas oma veiniga, 40 sõbraga ning kõige ilusama vaatega Akropolisele ning mõtlesin, kui äge ikka elu võib olla.

Kolm kuud Kreekas nende kahega

Samuti avastasime veel natukene alternatiivsemaid piirkondi. Veidikene meenutas Ateena mulle Berliini, sest ka seal on tänavatel palju tänavakunsti ning huvitavaid söögikohti/baare, mille sisekujundus oli väga väljendusrikas. Ühesõnaga, sealt võib leida kõike. Väga ajalooliseid paiku, mitmekülgset tänavakunsti, Kreekale omaseid kitsaid ja looklevaid tänavaid täis tavernasid, gettosid ja palju muud.
Neljapäeva pärastlõuna jäeti meile programmist vabaks, et saaksime natukene linna avastada. Selle päeva võin kokku võtta pealkirjaga: "Kuidas näha Ateenas kõiki asju, mis maksavad, tasuta". Mitte et me oleks nüüd palju reegleid eiranud või rikkunud, lihtsalt kui sa tead mõnda nippi, siis võib linna avastamine olla kordades odavam. Sest olgem ausad, tegemist on siiski Ateenaga, mis on väga populaarne turistide seas ning kus võimalik, siis seal ikka lüpstakse.
Külastasime Zeusi templi varemeid, Akropolise muuseumit, Theisoni templit ning jalutasime terve päeva linnas ringi. Muidugi suure grupiga on seda keeruline teha, mistõttu mingil hetkel kaotasime oma seltskonna suures linnas ära. Ja nii me ajasime neid mööda linna taga terve tunni ühest kohast teise. Vähemalt sain tutvuda kohaliku metroosüsteemiga ja ilmselt on Ateena ainuke linn, kus võid leida metroo jaamast Antiik-Kreeka kujusid, esemeid ning koopia Parthenoni templi friisidel ja tümpanonidel kujutatud stseenidest. Peale õhtusööki Kreeta restoranis leidsime ennast aga hoopis huvitavast pargist, mis oli täis punkareid ja protestijaid. Täiesti teistsugune keskkond hoopis.

Oma viimase õhtu alustamiseks läksime kuulama rokk-kontserti hotelli kõrval olevasse parki. Seal esinesid peamiselt tudengibändid, kuid nad oli väga head. Sealt edasi liikusime aga Ateena vabatahtlike majja, mille katusel asus terrass, mille nad on oma kätega muutnud selliseks chill out kohaks diivanite, laudade, taimedega. Ja otseloomulikult avanes sealt imeline vaade Akropolisele ning kogu linnale (kuigi ilmselt näeb Ateenas ükskõik kust Akropolist). Meie viimane õhtu kõik koos - mõneks ajaks. Ma olen kindel, et kohtan neid Malakas' veel ja veel kuni ma siin olen.
Varastel hommikutundidel plaanisime mitu korda tagasi hotelli minna, aga kogu aeg lükkasime lahkumist edasi. Hea oli, sest lõpuks hakkas ka päike tõusma - wow, lihtsalt imeline. Kõik, kes tunnevad, teavad, kui väga ma armastan päikesetõuse ja -loojanguid ning lihtsalt istuda random kortermaja katusel inimestega, kellega oled koos veetnud supervahva nädala koos ning kes jagavad sinuga sarnast kogemust, on parim tunne üldse. Ma usun, et olete juba aru saanud kui õnnelikuks see mind tegi! Happy-puppy! 

Ega sellega meie seiklused selleks hommikuks ei lõppenud. Tagasi hotelli pöördumiseks kasutasime ühistransporti varastel hommikutundidel. Kuna hotellis serveeriti juba hommikusööki ning me ei saanud sellele ei öelda (sest hei, elada tuleb täie raha eest kuniks saab), siis enne magama minekut läksime buffeed nautima. Pidused ja väsinud nagu me olime, sai sellest üks meeldejäävamaid kogemusi, sest mitte miski ei olnud enam mõistuspärane ning me lihtsalt lollitasime. Millised täiskasvanud. Ilmselt hotelli staff vihkas meid täiega.

Peale 3. tundi und pakkisime oma elu uuesti kokku ning läksime tagasi Ateena vabatahtlike korterisse, kuhu jätsime oma asjad, sest üks päev Ateena avastamist ootas veel ees. Nädalake magamatust andis juba tunda, aga mis sellest. Kõige suuremaks eesmärgiks oli siiski jõuda Akropolisse ning sinna ka sisse minna, et seda lähedalt näha. Wow, palju kive, aga siiski wow. Ma ei tea, midagi on alati selliste ajalooliste ehitiste juures, mis paneb mind tundma nii väiksena ning mõeldes tagasi, kuidas see umbes aegade alguses on ehitatud ning kõik need mütoloogilised lood nende ümber, tekitavad minus erilise tunde. Tagasi linna liikudes tegime pausi veekraanide juures, et täita oma veepudelid selle kõrvetava päikese käes. Mõistusega inimesed nagu me oleme, alustasime aga suurt veesõda. Mängisime seni, kuni meile politsei saadeti. Ma usun, et see võtab päris hästi kokku kogu selle nädala - enjoying life! 

Päike sai Marisest võitu. Aga vähemalt on taust äge.

Ja nii saabki ükskord ka kõik hea otsa ning meil oli aeg tagasi oma kodusesse Serresesse pöörduda. Kogu see nädal oli vajalik ja hea. Me kõik tulime sealt tagasi täiesti uue energiaga. Valmis tegutsema ja avastama! Ma armastan seda, kui inimesed su ümber pakatavad energiast ning headusest. Üks näide: Peale koolitust otsustasime teha ka raadiosaate oma nädalast Ateenas ning jagasime seda ka oma Facebooki vestluses. Nii hea tunne oli näha, et kõik, kellel oli aega ja võimalus, kuulasid meid ning elasid kaasa. Jagasi häid sõnu, tantsisid kaasa meie lauludele ja olid lihtsalt seal. Need on need hetked, kus tean, et tegin õige valiku tulles EVSile. Ja suureks boonuseks on see, et olen ümbritsetud nii ägedatest inimestest.
Σιγά-σιγά, μαλάκας!

(Jah, selline on väga emotsionaalne ja õnnelik Maris)