Kuna täna oli nii vapustavalt ilus ilm, siis otsustasin ma koeraga jalutama minna. Nii mõnus oli. Kuigi kaugele ei kannatanud minna, sest mu jalg hakkas valu tegema. Selliseid ilusaid laupäevi võiks rohkem olla.

Õhtul tegid Rooned meile üllatusvisiidi. Well, ikka ja jälle veendun kui tore suguvõsa meil on. Need jututeemad ja üldse kõik on hea ja äge.  Juba eile 2,5 tunnine Skype'i kõne oli äärmiselt huvitav (Sellest me muidugi ei räägi, et mul oli mingi imelik tuju sel hetkel ja ma lolli mängisin, khm).

Kunagi ei pettu :)

Ma ei tea mida ma tahan. Ja see on hirmutav. Reaalselt. Ma sooviksin teada, mis ma tahan oma eluga ette võtta. Mida õppima minna. Kuhu minna. Ja praegusel hetkel ma ei tea seda. Ja ma kardan. Muidugi käib mu peast sadu erinevaid mõtteid läbi. Aga kas ma olen ka võimeline need täide viima. Kas ma olen piisavalt hea, et konkurentsis püsida. Ma ei tea seda. Teadmatus on tappev. Low self-esteem it is. Ja ma ei tea, mis sellega ette võtta. Tundub, et ma olen selline, kes siiski tahab teada, mis juhtuma hakkab, kasvõi natuke. Pea ees tundmatusse hüppamine tundub hetkel hirmutav. Loodan, et mingil hetkel loksuvad asjad paika ja ma leian selle mida vajan. Muidugi on valikuvariante miljoneid. 

Ma ei tea selle postituse vajalikkust, aga ma pidin selle ära kirjutama...

Ma pean sinna linna minema!! kunagi hiljem või varem, aga pean!!

Ma ei tea kuidas teiega on, aga minu jaoks on 2012 aasta alanud suurepäraselt. Kuigi noh, sant olla ei ole hea, aga inimesed mu ümber on teinud selle talutavaks. Ma ei tea mis värk on, aga kõik on kuidagi liigagi sõbralikud mu vastu. Mitte et mul selle vastu midagi on. Aga harjumatu. Pole olnud päeva, kus ma olen pahas tujus. Kuigi väsimus on küll igapäev suurenenud.
Naljakas on see, et enamus arvavad, et mul on kips. Näiteks eile tulin koolist ja siis tänaval tulid vastu kolm meest. Üks küsis mult : "Kuule, kas ma võiksin su kipsile oma autogrammi kirjutada?"  cool story, aga kahjuks mul ei ole kipsi. hahhaha.
Naljakas on see, et kui lihtsad asjad suudavad mind naeratama panna. Ja siis ma tunnen ennast nagu väike nerd , keda kõik imelikult vaatavad. Aga no sorri, naeratamine teeb elu ilusamaks.
Tegelikult tahaks juba hästi palju teha ja igale poole minna. Püsimatu nagu ma olen.
Ikka ja jälle veendun üha enam, kui väga ma armastan lumelauatamist. Eriti nüüd, kui siuke paks lumi on maas. Pole ime, et kodus istudes kahe ja poole päevaga üle 20 lumelauafilmi ära vaatasin. Ja siis mõtlesin välja oma unistuste puhkuse ja muidugi sisaldab see mägesid.
Laupäeval käsin Püünsis Assari sünnipäeval ja noh, peab ütlema, et sinna on alati tore minna. Väiksed on nii armsad. Robin joonistas mulle pildigi ja puha. Karmen, see on lihtsalt liiga energiline. Kui Robin tuli ja küsis mu käest kas ta võib mu jalga puutuda ja siis hästi õrnalt katsus, kartes et mul on valus, siis Karmen tuli ja lihtsalt võttis varbast kinni ja hakkas sikutama. hhahaha, oeh.
no, ma ei oska rohkem siia midagi huvitavat kirjutada.

Ma tahaksin praegu kõigile naeratada!

ärge küsige põhjust, seda ei ole!

I Won't Give Up

Üks ilus lauluke

Heioooooo.

Mul läheb hästi (If anyone wanted to know)

Tahaks liikuda ja kodust ära saada.

Püsimatu nagu ma olen.

Tahan inimesi näha.

Tulge külla!

Jalg on minuga juba sõbraks saanud.

Käsin sidet vahetamas ja arst ütles, et haav on ilus.

Yeah right, ma tahtsin seal samas oksendada.
Vähemalt ei sõltu minu heaolu enam nii väga valuvaigistitest.
Tundsingi end juba narkarina.

Meie perekonnaelu on peapeal.

Nimelt isa peseb pesu ja teeb süüa.

Ema on üldse Soomes mägedes ja mina olen hirmus kade.

Mu meel juba nüristub siin.

Üritasin täna natukene kõndida koos jalatoega, aga ei õnnestunud, nii et jätkan karkudega.

Naljakas, et mu isa sõbrad helistavad talle selleks, et küsida kuidas mul läheb.
Tahaks öelda, et olen kodus passides mõne toreda raamatu läbi lugenud, aga EI (isegi mitte kohustuslikku kirjandust).
Kolmapäeval vanaema külastades sain kõhutäie naerda.
Polegi nii naljakas olnud seal ja üldse see päev jätkus väga meeldivalt.
Kõige vastikum on see, et alati naerdes mu jalg kisub hirmsasti krampi.
Ma ei saa aru kuhu see aeg kaob.
Tahaks hirmsasti minna mäele.
Ewert & The Two Dragons on hetkel mu vaieldamatu lemmik.
Mul on onuga väga huvitavad skype'i kõned, mis kestavad nii 20 sekundit või 1 minut.
Ok, lähen elan oma elu edasi.

Oh jahm, operatsioon on nüüd läbi. Kirjutan siia ka siis sellest, sest mul vaja vinguda. hahhaha. Andke andeks.
Hommikul panime Tartu poole ajama ning läksin siis päevakirurgiasse. Täitsin paberid ja siis vahetasin riided. Kuna ma olin järjekorras viimane, siis ma ootasin kuskil ruumis nii 1,5 h. Ja millegi pärast oli mul kohutavalt külm seal. Siis mind kutsuti ning läksin mingisse ruumi, kus arst vaatas mu jalga ja ilmselgelt ei meeldinud talle mu vanus (liiga noor, et teha selliseid operatsioone). See ruum, kus ma olin, oli päris jube, sest kohe kõrval oli opi ruum ja ust vahel ei olnud. Ainult natuke kardinat eraldas mind sellest, et näha kuidas kahele eelnevale patsiendile operatsioon tehti. Päevakirurgia on rõve koht. No ja siis mina. Üles ärkasin ma narkoosist nuttes ja see oli nagu eriti imelik. Mul pole aimugi miks ma nutsin. Siis ma veel ei suutnud paigal ka püsida, nihelesin seal voodis ning nad andsid mulle 3 korda valuvaigisteid, sest no niii kuradi valus oli. Tuju oli jumala null. Siis ma sain süüa, aga põhimõtteliselt ma ei mäletagi, kuidas see jogurt minu suhu jõudis. Vanemad tulid ka järgi ja siis tuli arst mind vaatama. No muidugi ta noris mind sellega, et ma nutsin, kui narkoosist ärkasin. Käisime veel röntgenit tegemas. Kui isa mind läbi koridoride sõidutas ratastooliga, siis oli küll imelik, kui kõik mind vaatasid. Vähemalt see tädi, kes röntgenis, oli väga tore. Nüüd mu jalg rauda täis, metallidektorisse ei hakka minema vast. Kui ära tulin sealt, siis see tädi ütles mulle 'tsau', heh, see oli nii armas.
Nüüd olen siin kodus, aheldatud voodisse, sest no kõndima küll ei kutsu... Ja ainukesed asjad, mis mind elus hoiavad on valuvaigistid ja külmakompress. Tegelt loodan, et kõik saab varsti korda. Need päevad läbi voodis olemised ei ole üldse toredad. Eriti kui nüüd veel lumi ka maha tuli (irooniline huh?) Cheers!

2012

Uus aasta, uued teod. Mida iganes...

Igatahes sai see vastu võetud ja päris tore oli. 

Neljapäeval ma otsustasin, et maal on liiga igav ja läksin Rakvere. Kuna Rahel oli mulle kurtnud, et ta on igavusse suremas Tamsalus, siis kutsusin temagi. Käisime shoppamas ja muud vägevat. hahhaha.

Siis Rahel mõtles, et võiks minu juurde tulla aastavahetust vastu võtma. Mõeldud, tehtud. Nii et Avinurme ma ei läinud kahjuks nagu alguses plaanis oli. Lõpuks oli meid siin 5 ja no igav ei olnud kordagi. Ja öösel tuli ETV'st Muse'i kontsert ja see oli niiii HEA!!!
LOODAN, ET TEIE AASTA TULEB NII HEA JA VÕRRATU!!

Nüüd tähistame mu ema sünnipäeva, sest homme ei saa. Ma siin vaikselt närveerin juba. Klaasid lendavad ja taldrikud ka peaaegu. Wish me luck homseks!

 Muse'i kontserti ootamas :)

Meeldiv kaaslane