Mul on üks sõber. Tema nimi on Kats ja ta on minu inimene. Minu natukene hulluke aga äärmiselt armas. Ja hulluke ainult kõige paremas võtmes. Ta on üks neist, kes teeb spontaalseid plaane ning ühel õhtul ostis lennupiletid kahe nädalase etteplaanerimisega mulle külla tulemiseks. Marisele meeldivad sellised plaanid.
Ja niimoodi jõudiski Kats Septembri lõpus Kreekasse ning võtsime nädalakese, et siin ringi uudistada. Mulle üks mõnus hingetõmbepaus igapäevastest tegevustest.
Esmalt sõitsin ma ise Thessalonikisse ning sain kokku oma hea sõbranna Kellyga, kes on nüüdseks ka mõneks ajaks Kreekasse kolinud. Kui ma seni ei olnud oma 5. kuu jooksul ühtegi eestlast kohanud, siis nüüd tuli neid kohe mitu! Muidugi teeb see mind äärmiselt õnnelikuks, et mul siin lähedal keegi oma. Sain taas oma fotograafia oskusi rakendada Kelly blogi jaoks pildistamisega nagu vanadel headel aegadel ning hiljem nautisime imelist päikeseloojangut Thessaloniki sadamas. Samal ajal jutustades kõigest sellest, mis on vahepeal juhtunud. Ilmselt nägime teineteist viimati umbes täpselt aasta tagasi.
Ja siis jõudis ka Kats Thessalonikisse ning meie seiklused võisid alata! Ja kui ma ütlen seiklused, siis ikka seiklused! Taasnägemise rõõm oli muidugi üüratu ning esimene õhtu möödus hostelis maast ja ilmast jutustades. Ilmselt alles siis sain ma aru, kui palju ma oma koduseid olen igatsenud. Muidugi olen ma igapäevaselt ümbritsetud toredate inimestega, kes on mu teine perekond. Kuid mitte miski ei suuda ületada seda, kui keegi oma tuleb sulle külla.
Võtsime ühe päeva Thessaloniki avastamiseks. Viisin Katsi oma lemmikkohtadesse ning avastasime ka uusi nurgataguseid. Isiklikult on mul selle linnaga alati selline love and hate relationship - mulle väga meeldib seal käia ja õhkkond linnas on mõnna, aga ma ei suuda seal kaua olla, sest suurlinna eluolu väsitab mind meeletult. Ilusa punkti meie Thessaloniki seiklustele pani kindlasti õhtune päikeseloojang vaatega üle linna
Seejärel võtsime suuna Serressesse, kus Kats kohtus mu siinsete sõprade ja muude vahvate tegelastega. Kolasime mööda ringi, külastasime isegi arheoloogiamuuseumit ning tegime ka korraliku toidutuuri kohalike kulinaarsete tippsaavutuste hulgas, mida Kreekas või Serresesse olles kindlasti proovima peab. Nii ei puudnud meie menüüs gyros, bougatsatiri, linna parim jäätis, meie traditsioonilised party-nuts, palju freddo cappuccinot ja mis kõik veel. Kõik see pani mind oma kodulinna veel rohkem armastama, sest ma sain aru kui mõnus siin tegelikult on. Laupäeval kutsusime oma Kreeka sõpsid ka külla ning tutvustasime natukene ka kohaliku peokultuuri, nii et meie majapeolt ei puudnud ka kreeka tantsud. Usun, et Kats sai päris korraliku kultuurilise kogemuse.
Oma nädala lõpetasime aga sellega, et pühapäeva hommikul rentisime auto ning võtsime suuna Thassose saarele. Kuna ma oma eelnevast tripist sinna nii suure innuga rääkisin, tegi Kats moosinägu, et ta ka sinna viiksin. Ega siis midagi - bikiinid, rätik ja telk autosse ja paar päeva saareelu ootas ees. Saareelu oma parimas võtmes, kuna tegemist oli juba septembri lõpuga, oli saarel vähem turiste. Kuid ilmaga vedas meil meeletult, sest saime veel suve viimast kuumalainet tunda.
Jah, selle saarega tekkis mul eriline side, sest tunne oli nagu kodus. Maris astus oma tripadvisori ametisse ja nii me seiklesime mööda saart ringi ning ajasime taga imelisi liivarandu, väikeseid külakesi, päikeseloojanguid, lummavaid vaateid, päikesetõuse oma viietärnilise-kaasaskantava-villa aknast. Rääkisime elust meie ümber ja võtsime aja maha kõigest muust. Elasime täiesti mullis. Paradiisimullis. Ma ütleks, et täielikuks õnneks ei olegi rohkem vaja. Ilmselt jääb Thassos nüüdsest minu saareks. Vähemalt mõneks ajaks kindlasti.
Hea meelega oleks jäänud sinna veel kauemakski kui aeg oleks lubanud. Kodus ootas meid mu laiendatud ja lärmakas Kreeka perekond õhtusöögiga. Ja selle imelise aja lõpetuseks viisime Katsi üles Akropolisse, kust linnale avaneb lummav vaade. Terve see nädal tegi mind nii õnnelikuks ning mul oli nii hea meel, et sain jagada oma siinset elu kellegi kodusega, kes teab mind kauem kui mõni kuu. Ma tundsin ennast nii hästi ja hing täitus rõõmuga. Teisalt oli vahva tutvustada oma siinsele kompanjonile oma lähedast sõpra ja näidata, kui ägedad inimesed mu elus on.
Nii kurb kui see ka ei olnud, pidin Katsi koju Eestisse tagasi saatma. Meie seiklusrohke nädal oli läbi saanud. Meid saatsid nii mõnedki täbarad ja naljakad olukorrad, mis vürtsitasid meie elu ning vahepeal tõstsid ka adrenaliinitaset. Mu hing oli taas täitunud rõõmu ja soojusega ning võisin oma tavapärasesse ellu tagasi loksuda. Katsile teen aga suure-suure pai, et ta mul nii vahva on!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar