Aina kiiremini ja kiiremini möödub aeg siin ning sama kiiresti möödus ka meie suvi Kreekas. Kreeka suvi... mm... päris ausalt, see on üks parimaid. Et see täisväärtuslikult lõpetada, otsustasime septembri esimesel nädalavahetusel taas auto rentida ja nädalavahetuseks mere äärde telkima sõita. Sihtpunktiks sai taas võetud Halkidiki. Sealt me oma suveseiklusi alustasime juunis ja seal me ka lõpetasime.
Pakkisime oma auto manti täis ja reede pärastlõunal meie järjekordne roadtrip sai alguse. Aknad alla lastud, ladina rütmid üle kõige kajamas, hinges taas elevus, et saab paar päeva lihtsalt ringi trippida ja avastada.
Esimesel õhtul oli meie sihtpunktiks Halkidiki esimene "jalg". Esmalt tervitas meid Kriopigi oma imeilusa helesinise merevee ja liivarandadega. Dóra eriline koht, mida meiega jagada tahtis. Kuna esimene jalg on täis ehitatud hotelle, siis oma laagriplatsi leidmisega pidime natukene vaeva nägema. Päris turistede hotellitoa akna all ka ei tahtnud olla. Niisiis sõitsime mööda "jalga" ringi läbi looduspargi ajades taga päikeseloojangut ning maandudes (kahjuks) pigem kivises rannas. Aga oma telgid me sinna püsti ajasime. Õhtu möödus mõnusasti veini ja kaasa võetud toidu kõrval jutustades, mis minu hinge täitis soojusega. Pärast pöörast suve oli hea taas Kiliani ja Dóraga korraks aeg maha võtta, rannas istuda, lihtsalt jutustada elust. Teate küll neid neid hetki oma heade sõpradega.
Hommik algas aga väga kenasti. Kuna seekord võtsime kaasa väikse matkamiseks kaasa võtmiseks mõeldud gaasipliidi ning oma itaalia kohvimasina, siis nautisime oma hommikukohvi otse rannal koos hommikusöögiga. Ja ma arvan, et see väike element tegi selle tripi kohe erilisemaks. Ma arvan, et selle kõige iseloomustamiseks on kõige sobivam lisada siia Dóra kirjutatud lühijutt:
Your feet is on the ground, which is quite sandy compared to the fact that you are at the sandy beach.
The sand is cold, because it is early morning and the sun has just risen up.
The sea is around five meters far away from you. You smell the salty water in the air, and you hear the waves voice. There is no wind just a bit of breeze, which gives you goosebumps, and of course the fact that you are surrounded by people who really are important for you.
The feelings that you have inside make you feel like a bird, and you could fly all over the sea, and see the bottom of it above the sky.
Everything is so calm, and silent. You wish you could listen this silence for a long time.And at the same time you would like to run into the sea like a child, but you try to be patient, because the coffee is coming.
The voice of the pressure, how the water comes up from the bottom and makes coffee via forcing itself out through the coffee powder. It’s one of the nicest voice for me in the mornings. And if I try to be honest in the afternoons as well.
And you just feel you are in the right place with your people.
Ja sellised meie kaks erilist hommikut olidki. Ma ei oskaks seda ise paremini kirjeldada. Idüll.
(Pssst. Rohkem võite Dóra kirjutisi lugeda tema blogist)
Seejärel pakkisime oma elukese kokku ning võtsime suuna teise "jala" suunas, kus mina varasemalt käinud ei olnud. Meie päevakava nägi ette ainult üht - otsida üles kõige paremad rannad. Nii me oma päeva veetsime Nikiti rannas ning pärastlõunal seiklesime Armenistis randa. Mõlemad äärmiselt ilusad ja mõnusad kohad. Parim viis aja maha võtmiseks.
Aja sisustamiseks lasime rannas näppudel kibedalt käia ning ma õpetasin teistele, kuidas käevõrusid teha
Oma õhtuseks laagripaigaks valisime Sarti ning jõudsime sinna parasjagu päikeseloojanguks. Kogu taevas oli mõnusalt suhkruvatiroosa, taustaks Athose mägi kõrgumas. Maris muidugi oli nii õhinas kõigest sellest, et jooksis kohe pildistama jättes teised asju organiseerima. Aga ma ei suutnud sellele värvidemängule vastu panna...
Teine õhtu möödus sarnaselt esimesele lihtsalt lõkke ääres jutustades, veinitades ja merekohinat kuulates.
Hommik algas imelise päikesetõusuga Athose mäe tagant, hommikuse ujumisega ning muidugi kohviga rannal. Peale seda läksime avastasime natukene ümbruskonda. Ronisime eemal kaljunukile, kust avanes võrratu vaade lõputule merele ning mööduvatele kalapaatidele. Kõik see, mis mind ümbritses oli ideaalne. Sel hetkel seal kaljunukil istudes mõtlesin ma vaid sellele, kui õnnelik ma olen, et oma EVSi Kreekas teen. Et ma leidsin oma projekti siin. Vahemereäärses paradiisis, mille avastamine on parim akude laadimiseks ja kus igakord leiad ahhetama panevaid kohti. Ja uskuge mind, ma olen sellest riigist nii vähe näinud! Aga seda ma tean, et hetkel olen ma seal, kus olema pean ning elu on täiega priima (#Mariseheldushetked).
Lõunaks sõitsime aga lõunasse, kus einestasime ühes mereäärses tavernas otse rannal ja jätkasime oma teekonda tagasi üles mööda läänerannikut läbi rahvuspargi. Maris kui tripadvisor sai valida muidugi alati kõik sihtpunktid ja teekonna. Kuna enamus reisidel olen ma võtnud kaardilugeja rolli, siis olen oma sisetunnet usaldama hakanud ning mingil huvitaval põhjusel vedanud meid täpselt õigetesse kohtadesse. Niimoodi leidsime ka Tristinika ranna, kuhu viiv tee ei olnud väga tee, vaid viis läbi pilliroo ja oliiviaedade. Hea oli, et meie väike auto kuskile kinni ei jäänud.
Aga rand ise oli viie tärni vääriline. Mingil hetkel käisin ka piirkonda rohkem avastamas ja leidsin isegi väikse koopa ning ägedad kaljuseinad. Kahjuks kilpkonnasid ei kohanud...
Ja oma viimaseks peatuspaigaks valisime Organge beachi või kreeka keeles Kavourotripes. Seda nimelt olid meile soovitanud mitmed sõbrad ja ega me saanud siis minemata jätta. Rand iseenesest oli tõesti minemist väärt, väga eriline. Lahesopp on ääristatud lamedaks uhutud kividega ning mere türkiissinine-roheline vesi muudavad selle koha päris maagiliseks. Kuigi tegemist on äärmiselt populaarse rannaga, siis ega seal vaba kivi leida ei olnud nii lihne.
Samuti oli tegemist tõelise hipiparadiisiga. Rannaäärne metsatukk oli täis telke ning tundus ka, et mõned inimesed oleksid sinna elama kolinud. Kuna tegemist oli nudistidesõbraliku kohaga, siis ühtegi pilti mul sellest rannast ei ole, aga googeldage ise (Orange beach Halkidiki).
Viimased ujumised ja viimane rannakohvi ning nii meie väike nädalavahetuse roadtrip läbi saigi ja suuna kodu poole võtsime.
Kuna tegemist oli väga chillout nädalavahetusega, kus me muud ei teinudki kui vedelesime rannal ja võtsime aja maha, siis mul kirevaid lugusid rääkida ei ole. Ilusaid pilte aga jagada küll ja küll.
Ühesõnaga roadtripid Dóra ja Kilianiga on alati mõnusad ja samamoodi ka Halkidiki. Sellised meie seiklused seekord koos travelling coffee machinega olidki. See on nüüd reaalne nimetus meie Itaalia espressomasinal, nii et loodetavasti kohtute temega ka järgnevates postitustes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar