Jõulud. Jõulud?

Mõtlesin ja mõtlesin mina, mida kirjutada siia. Siis küsisin nõu oma armsatelt sõpradelt ja vastuseks oli: jõulud, jõulutunne.
Lühidalt öeldes: Kui ma õue ei vaata, on kõik korras.
Pikemalt heietades: Alustaks eelmise nädala kolmapäevast, kui peale eksamitega tegelemist ja õppimist toimus AIESECi jõuluõhtu, mis tõi hinge soojust ja kõik need head soovid täitsid südame rõõmuga. Nii kallid inimesed. Samuti käisime praktika raames koolis väikeste präänikutega meisterdamas, kes naeratuse suule tõid. Neljapäeval pärast viimast eksamit käisin ma oma armsa kursaõe Epuga jõululõunal McDonald´sis - irooniline, ma tean - ja hiljem sain veel Kristiinega Werneris kokku, et juua glögi ja muljetada elust. Nii-nii hea oli neljapäeval ka üle pika aja koju tulla. Ütlemata hea. Sama hea oli ka paar päeva niisama lihtsalt olla, mitte midagi tehes. Ja siis sain ma veel oma kooriga maha peetud ühe toreda jõulupeo, mis jättis minusse nii sooja tunde. Ühel veel kaunimal päeval tõi mu isa ka kuuse tuppa ning ma ei mäleta aega, millal oleksin õhinas kohe kuuske ehtima hakanud. Õhtul istusin diivanil ja nosisin vanaema toodud piparkooke megaglasuuriga ja imetlesin enda suurepärast kätetööd. Samal ajal küpsetas, või õigemini kärsatas ema köögis paar plaaditäit enda piparkooke ja tuba oli üheaegselt meeldivat jõuluaroomi ja teisalt ka kõrbemise lõhna täis. Pühapäeva hommikul läksime aga Rakverre, et teha veel viimased sisseostud jõuludeks. Me läksime sinna küll vara, aga no ilmselgelt ei olnud me ainukesed, kes jätsid oma ostude tegemised viimasele minutile ja rahvast oli õige mitu. Täna alustasin ettevalmistustega suurteks söömapühadeks, taustaks mängimas need kõige kaunimad jõululaulud ja igapäev olen ära vaadanud ühe jõulufilmi. Niimoodi olengi endale tekitanud vaikselt jõule siin, aga siiski ei ole kõik nii nagu tavaliselt - no lihtsalt ei ole lund! Mina kui tüüpiline eestlane, ei ole harjunud lumeta jõuludega, mistõttu on kõik toimuv natukene veider. Aga sellegi poolest olen üritanud kõikide tegevustega jõuluhõngu tuua oma igapäeva ellu ja mingil moel on see ka õnnestunud!
Aga siiski sellegi poolest on mul maailma kõige armsamad sõbrad, kes toovad mulle nii palju rõõmu ja selle pärast ma teid armastangi! Igaüht eraldi ja kõiki korraga!
Ja kuna Katariina palus, et ma temast veel eraldi kirjutaks, siis ma tahan öelda Sulle, et ole seal Atlandi taga sama äge edasi ja võta sellest kõik, mis saab. Ma küll mõnikord kohutavalt igatsen Sind, aga samas olen õnnelik, et Sa haarasid võimalusest ja tegid enda jaoks midagi nii suurt! I love you  ja ootan, millal sind jälle näha saan!! Have fun there!