See tunne, kui oled teinud oma sügissemestri viimase eksami kuuest ja lähed koju ära. Parim, ausalt. See tunne oli isegi nii hea, et järgmise päeva hommikul olin ma valmis kella 7 aeg ärkama, et päikesetõusu vaadata. Muidugi oli mul plaan võtta teetass ja teha kaminasse tuli ning teki sisse kookonisse pugeda, aga nii ilus oli, et siiski toppisin end paksult riidesse, võtsin kaamera ja seadsin sammud õue. See tunnike, mis ma väljas pildistades, jalutades ja koeraga võideldes (jah, sest ta on nii hulluke, aga samas kõige armsam), tegi mu nii rõõmsaks. Tead, selline rahulolu tuli ja oi kui palju energiat terveks päevaks. Missiis, et külmakraade oli -20 ja lumi tahtis saapasäärest sisse ronida. Nagu väike laps, ausõna. Aga mis oleks veel parem algus nii ilusale laupäevale?
Hiljem läksime aga perega Pannjärvele, kus tegin algust oma suusahooajale ja ilusad 15km on nüüd kirja pandud. Ja see rõõm, mis ma nägin selliste 10-12 aastaste poiste silmist, kes vist olid suuskadel nii esimest-teist-kolmandat korda ning iga 2 meetri tagant pikali kukkusid, aga jälle püsti tõusid ja naeratades edasi rühkisid põsed punased - see andis mullegi energiat juurde oma kilomeetrid lõpetada. Pühapäeval aga käisin kuttidega Kiviõlis lumelauda ka sõitmas. Ka see hooaeg on nüüd avatud. Veel parem tunne oli seal ja mu armastus aina kasvab ja kasvab. Kole kurb meel on, et see aasta jääb mul kaugemale minek ära ning neid metsaradu sõitma ei saa minna.
Ühesõnaga mu nädalavahetus oli üks suur energia- ja vitamiinipomm, sest juba pikemat aega ei ole ma saanud nii palju aega õues veeta ja päikest püüda. Mõnus!
No wonder I love wintertime...





Ja siis Katu saatis mulle teiselt poolt ookeani pildi...
Oh, armas





1 kommentaar: