I saw snow and other beautiful things..

Maris on jälle ühe kogemuse võrra rikkamaks saanud ja jagab seda ka nüüd teiega. Laupäeval tegime isaga varajase stardi ja võtsime suuna Tallinna poole. Kõige pealt käisime vaatamas võistlustantsu võistlusi, sest mu tore ja väga tubli väike sugulane tegeleb võistlustantsuga ja otsustasime, et läheme toetame teda.
Tee Tallinna oli aga nii vahva. Lumi oli eelmisel päeval maha sadanud ning metsavahel sõites tundsin ma end nii hästi. Nagu winter wonderland.

Võistlused aga olid minu jaoks päris huvitavad. Peale selle, et mu sugulane oli väga tubli ja tal läks päris hästi, siis kogu see melu selle juures oli ka huvitav ja vaatamist väärt. Inimesi oli nii seinast seina. Oli vanemaid, kes vaatasid ja elasid kaasa. Oli vanemaid, kes tegid oma võsukestest meeletul kogusel pilte, et iga pööre ja sirutus jäädvustatud olid. Oli vanemaid, kes tantsude ajal rütmi kaasa lõid. Oli vanemaid, kes veel enne platsile sammumist lasid kõik sammud korrata ja soenguid, kostüüme sättisid ning lugesid veel viimaseid õpetussõnu ette. Nagu näha, siis seltskond oli kirju ja mulle kui võhikule, pakkus see suurepärast meelelahutust. Samuti oli vaimustav näha selliseid nelja-aastaseid präänikuid, kes olid võistlema tulnud ning kõiki neid tantsusamme küll lihtsamas variandis tegid.
Igatahes oli mu laupäev väga tore, mis hiljem jätkus sünnipäevaga ja toredate inimestega. Perekond on ikka kõige ägedam.