Nüüd on natuke aega möödas, kui lõppes meie iga-aastane laager või siis põhimõtteliselt mitteametlik sugulaste kokkutulek. Väga tore oli, nagu alati. Rahvas saabus kolmapäeva õhtupoolikult. Päev enne olin lakast leidnud pesakonna kasse, nii et seal magamisest ei tulnud midagi välja. Ausalt öeldes ega väga ei kutsunud ka. Nii siis läks käiku minu uus tuba. Kõigile meeldivad ju väiksed ja armsad kassipojad, aga mina, teada-tuntud kassivaenlane, ei olnud nendest eriti vaimustatud. Mul oli lõbus.
Anyways, oli tore jälle kõiki koos näha. Väiksed suutsid alati naeratuse näole tuua ja poisid on koos eriti geniaalsed. Päevad olid toredad ja öösel oli aga veel lõbusam (Ma ikka imestan, kuidas mu vanemad midagi ei kuulnud. Ise magasid kõrvaltoas).Rohisime maasikaid ja
chillisime niisama ringi. Laupäeval läksime veel Alutaguse seiklusparki. Mida teeb Maris seikluspargis, kui ta kardab kõrgust?? Aga ära tegin ja käisin kõik rajad läbi. Vahepeal oli küll, vabandust-väljenduse-pärast, sitt püksis tunne. Pärast kui kõik lahkusid, oli küll tunne, et oma voodist ma enam ei tõuse.
Aga mina lihtsalt armastan oma sugulasi ja arvan, et nad on kõige ägedamad elusolendid maamunal. Kunagi pole igav ja naerame ka kõige idiootsemate asjade üle! Rohkem pole vajagi.
POH YOLO 2012 (Kasutasime seda väljendit(?) peaaegu igalpool ja kogu aeg, mis teha)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar