Tudengivari

Eelmisel neljapäeval käisin ma Tartus tudengivarjuks. Psühholoogia nimelt. Mu tudengiks oli kolmandal kursusel  õppiv Mihkel. Hommikul panin Tartu poole ajama.  Kõigepealt rääkisime üldiselt püshholoogiast ning Tartu ja Tallinna erinevustest. Siis ta rääkis mulle oma kogemustest ja miks tema õppima seda läks. 

Liikusime siis esimesse loengusse, kus rääkiti ärevus- ja paanikahäiretest. See oli päris huvitav vältides fakti, et mingi aeg mul vajusid silmad lihtsalt kinni.

Järgmise loengu teema oli reaalsusteraapia põhiliselt. Pean ütlema, et see oli vägagi huvitav. Kahju, et Eestis reaalsusteraapiaga ei tegeleta. Tehti ka mingit grupitööd ja pärast kanti seda ette. Pärast seda aga Mihkel pidi ära minema, nii et ma jäin Kertu hoolde (Kertu läheb suvel Erasmusega Hawaiile tööle, nii lahe). Loengu jätkudes vaatsime veel filmi reaalsusteraapia läbiviimisest ja pean ütlema, et see meeldis mulle. See on täielik vastand sellele, mida tavaliselt arvatakse olema visiit psühholoogi juurde. Kui ootate ees inimest, kes vaikides kuulab, mis sul öelda on ja teeb märkmeid, siis reaalsusteraapia juures võtab psühholoog ründava hoiaku ja tulistab sulle ette kõik, mida ta mõtleb ja arvab sellest olukorrast. Lõpptulemuseks jõutakse plaanini, mis peaks aitama sul su elu paremaks muuta. Ma ei tea, mulle tundus huvitav. Põhimõtteliselt kogu auditoorium naeris terve selle filmi ajal, sest see oli naljakas ja teravmeelne.

Pärast loengut veel mõnda aega rääkisin Kertuga ja tegime väikse kokkuvõtte päevast.

Need tudengid, keda ma seal nägin, olid ka äärmiselt sõbralikud ja ägedad, nii palju kui ma ka teistega rääkisin. Kindlasti tahaks juba ülikooli minna :)

Mina jäin väga rahule. Sain nii mõndagi teada ja praegusel hetkel võin öelda, et kaalun aina tõsisemalt psühholoogiat õppima minna. Aga natukene on veel aega ja eks näeb mis saab. Vot!