4. PÄEV MÄEL
Jah, ja oligi kätte jõudud viimane päev Slovakkia mägedes. Nii masendav kui see ka poleks. Seekord ärkasime kohe eriti vara ülesse, kell 7 juba, kuna tüdrukutetoa kord oli hommikul süüa teha. No jah, Mette ja Marleen sättisid võileiva asju ja minu teha jäi siis puder. Kaerahelbepuder. Kusjuures, ma ei kõrvetanudki seda põhja ja mage ka ei tulnud. A, teate, Slovakkias on mingi ülihea sepik(meile on see sepik, neile leib), tal on mingi huvitav maitse, eriti hea on juustuga. Ning poodides on ka hästi hea süsteem igasugustel saiadel ja saiakestel, need ei ole juba ära pakendatud kilesse(It's so last year), vaid võtad värskelt riiulilt ja sorte on hästi palju. Eestlased on ikka ajast väga maha jäänud.
Igatahes, meie tavaline seltskond läks teistest palju varem mäele, kella üheksaks, teised tulid kella üheteistkümneks. Ütlen ausalt, see kord ei olnud Jasnas nii hea kui eelmine kord, kuna rada läks kohe jäässe, juba esimesel laskumisel punasest oli rada jääs. Nii kohutav! Ja see oli minu lemmik rada seal, senini. Lasime paarkorda kõik koos alla, siis läksid kõik oma rada. Ma läksin uusi punaseid avastama, kus ma eelmine kord ei sõitnud. Need olid ikka ülimõnusad. Parimad! Ja siis ma sõitsingi seal enamus ajast. Seal ei olnud õnneks kohutavaid tõstukijärjekordi ka. Kuna oli Vabariigi aastapäev, siis ma olin kuidagi rahvuslikult meelestatud, ma ei tea miks. Muidugi ma läksin siis kohe äksi täis kui tõstuki juures eestlasi nägin. Mingi mees ja naine olid. Kõige pealt see mees tõmbles seal oma lauaga ja siis peaaegu kukkus mulle peale. Kui soovisin neile Head Vabariigi Aastapäeva, siis nad vahtisid mind nagu ma oleksin kuu pealt kukkunud. Mis siis ikka. Pärast all juhtusin nendega jälle kokku ja siis see naine pani oma kiivriga mulle piki pead. Ilus!
Käisin vahepeal sinist sõitmas, et teisi meie reisi inimesi kohata, aga näed, ei näinudki. Vahepeal kell venis nii kaua. Kuna tulime teistest varem kaks tundi, siis olime lõpuks mäel kokku 7 tundi ja vot see on alles väsitav. Kui väga igav hakkas, siis ma heitsin lumele pikali ja võtsin päikest, sest ilm oli suurepärane!
Enne kella nelja läksime veel Mettega viimast sõitu tegema, kuna tõstukid pandi kell neli kinni ja kuna see oli meie viimane päev, siis tuli võtta, mis võtta annab.
Mina, Mette ja Kaspar läksime alla bussi juurde. Teisi meie bussi rahvast polnud veel tulnud. Mette ja Kaspar läksid bussi ette istuma, ma jäin taha, laudu ja suuski valvama. Siis tulevad minu juurde mingi kolm kutti. Üks hakkab rääkima. Räägib pikad jutud maha, mina vahin jumala lolli näoga otsa, mitte midagi aru ei saa. Vaatavad siis autonumbrit : "Oo, Estonia! " küsisid siis kas ma inglise keelt räägin, ma siis ütlen, et jaa. Küsisid kas nad saaksid meie bussi tulla ja me neid ära viia kuskile. Kahjuks pidin ütlema neile, et our bus is full, sorry. Nende näod muutusid kurvemaks, aga siiski üks ütles : " Oh, have a nice day and skiing! " Ma sain natuke naerda, kuna ma seisin lumelaud käes, aga pole hullu. Nad läksid siis edasi inimestelt küüti küsima.
Õhtul oli poiste kord süüa teha. Küll nad bussis arutasid, mida süüa teha. Mõtlesid, kuna vabariigi aastapäev, siis võiksid midagi paremat teha. Tahtsid teha kana šokolaadikastmes või siis nad arvasid, et riisi-piimasupp oleks ka väga maitsev. Pärast tuli välja, et nad pidid purgi-boršisuppi tegema. Aga, nad tegid seda nii hoole ja armastusega, et lausa lust oli vaadata.
Hiljem hakkasime jälle kaarte mängima. Kui Kärt ja Grete meiega liitusid ning Kärt oma jope seljast ära võttis, vajus mul karp lahti. Tal oli väga-väga-väga avar dekoltee täna, poolde kõhtu, reaalselt. See oli väga jube, ta langes mu silmis kõvasti. No ja muidugi istus ta Joosepi ja Kaspari vahele. Alguses KENT, pärast mängisime Valetamist. See mäng mulle ei meeldi, venib liigagi pikale. Terve mängu ma põhimõtteliselt jutustasin Anduga ja ikkagi oli see liiga pikk. Lõpuks, kui mulle kopa ette viskas, küsisin Andult, kes just oli mängu lõpetanud, kas ta minu kaartidega edasi ei taha mängida. Õnneks ta võttis need, sest mina poleks suutnud. Ja siis oli õhtu parim osa. Sealt muusikakanalist lasti Kings of Leoni. Ilmselgelt kõigile meeldis. Ja siis ma otsustasin magama minna, kuna päev oli väga väsitav ja mul hakkas Joosepist kahju, kes ei saanud kordagi õhtu jooksul kaarte mängida, kuna meid oli paaritu arv ja tal ei olnud paarilist ja Valetamise ajal unustas ta endale kaardid jagada. No ja ma siis olingi esineme, kes magama läks. Osad mängisid kella 6ni hommikul kaarte. Selline oli siis meie Vabariigi Aastapäev. Tegelikult oli mõte, et läheme klubisse, aga lõpuks keegi siiski ei viitsinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar