3. PÄEV MÄEL
Eelmine päev olime otsustanud, et läheme Rušomberoki nõlvadele. Muidugi oli soov minna Tatranska Lomnicale, kuna see asub Kõrg-Tatardes ja on kõige kõrgem tipp (Lomnicky Štit 2634m(sealt muidugi lauaga kahjuks alla ei saanud sõita, kuna seal on väga kaljune ja lund ei ole)). Aga kui Lomnical päike ei paista, ei ole seal midagi teha, kuna seal reaalselt ei näe siis midagi.
Hommikul söögilauas jällegi töötas see suusakeskuste kanal ja mida imet? Lomnical päike paistis! Minu põhiline seltskond siis otsustas, et nemad soovivad sinna minna ja kuhu mina siis jäingi läksin kaasa. Alvar veel küsis meie käest, kes lähevad ja kui ma ütlesin, et lähen, siis vaatas ta mind nagu ma oleksin kuu pealt kukkunud. Kas mu lumelaua sõitmise oskused on siis tõesti nii kehvad? Kusjuures, esimesel päeval, kui Maiu küsis Alvarilt kuidas ma sõidan, siis ta ütles, et väga hästi, pööran ja värki. See selleks.
Neid, kes Lomnicale otsustasid tulla oli 11. Mina, Mette, Marleen, Joosep, Andu, Kaspar, Kaius, Aimar, Maiu, Tõnu, Jaak. Ilmselgelt läksime me ühe bussiga, kus oli koos bussijuhiga 8 kohta. See oli aeg, mil sai jälle tunda, et kilud karbis. Ja muide, Lomnicale oli meie majast 100 km. Isn't it nice? Aga ega ma ei kurda. Kuna meid nii palju oli, pidi Mette süles istuma. Kõige pealt istus ta Joosepi süles, siis Maiu. Maiu tahtis ta edasi anda Kaspari sülle, aga Kaspar puikles vastu natukene, siis Tõnu küsis: "Kaspar, kas sa oled gay? Mette on ju ilus tüdruk!". Vaikus.
Jah, kohale jõudes päike tõepoolest paistis. Kõige pealt ootas meid ees 45 minutiline tõstuki ja kondli sõit ülesse. See ei olnud veel kõik, kõige kõrgema punktini kuhu sai, oli vaja veel teha üks tõstuki sõit(lühem). Teised läksid kohe tippu poole, aga mina otsustasin alguses natukene punast sõita.
Vahepeal võttis asja päris uduseks, kuna olime tulnud pilvedest kõrgemale ja alla sõites sõitsime läbi pilvede. Ülivõll. Päris alla ma ei sõitnud, kuna sel ei olnud mõtet, vaid sõitsin poole mäe peale ja tulin kondliga tagasi ülesse ja uuesti alla. Aga siis, õnnestus mul saada valus litakas jumala sileda maa peal. Kurv tuli no ja mu kant läks liiga sügavale lumme. Terve mu kints läks paiste ja mul oli tunne, et mul tekkis juurde kolmas kann ning ühte ma teile ütlen: Kolmas Kann on sõna otseses mõttes PAIN IN THE ASS. Ajasin end püsti ja sõitsin edasi, valus oli, aga kannatasin ära.
All püüdis Mette mu kinni ja ütles, et nüüd ma pean minema temaga päris ülesse välja. Hõm, lõi junni jahedaks, aga siiski ma läksin. See tõstuk oli suhteliselt jube, kahekohaline, vana ja logisev. Aga näed, vedas lõpuni välja. Ja vaade oli võimas. Kahjuks ma pilti ei teinud, kuna all olid pilves, siis see oleks jäänud arusaamatu. Siis tuli aeg alla sõita. Kas ma mainisin, et see nõlv oli MUST ? Vist mitte. Mina, kes esimest korda sõitis punaseid nõlvasid sel reisil, tahtis alla sõita mustat. Hullumeelsus. Aga ma tulin sealt alla. Alguses kandi peal, kuna ei julgenud pöörata, aga mingil hetkel hirm kadus ja sõitsin ilusti alla. No ja muidugi oli kuskil võsas Aimar ootamas, et pilti teha. Heh.
Ülejäänud päeva sõitsin ma siis oma kolmanda kanniga ringi seal. Vahepeal oli ikka piin küll. Lõi valu selga ja siis sealt liikus see edasi pähe.
Enne äraminekut sõitsin ma jälle tippu ja siis otsustasin kõige alla välja sõita. See võttis aega üle poole tunni. Vahepeal muutus jalg nii töntsiks, et ma mõtlesin, et enam ma edasi ei sõida. Vahepeal tulid mingid jumala lambikad kukkumised ka. See oli masendav.
Tagasi sõit majja oli pikk ja kõik olid väsinud. Ja siis te kujutage ette neid aroome seal bussis, 11 inimest olnud päev otsa mäel ja enamus neist mehed.
Käisime veel poest läbi-Kauflandist. Seal oli mingi riietepood, kuhu me läksime ja kuna Slovakkias on odavad riided, siis meil läks seal kaua. Mette ostis vist pool poodi pesust tühjaks.
Õhtul oli jälle KENDI aeg. Ja alko ringid. Keegi vahepeal märkas, et Kaspar üritab tüdrukuid täis joota, aga poisid on täis kui tinaviled. Siis Andu ütles, et see mis Tõnu ennem küsis Kasparilt autos, on siiski vist tõsi. Aga põhimõtteliselt nägi see nii välja, et Kaspar pakkus kõigile tüdrukutele juua, mõned võtsid, aga siiski jõudis see pudel poiste kätte, kes selle tühjaks tegid.
Öö oli ka üpris huvitav. Mingi kell 11 vajusid kõik oma tubadesse ära. Umbes kella 1 aeg ma kuulen, mingi ilge lärm on, aga laisk nagu ma olen, ei viitsinud ma enda üles äratada. Hääled tulevad nagu meie toast. Hah, Alvar ja teised üritasid meid pasteerida, aga see ei läinud neil läbi. Õnneks. Joosep oli ikka hommikul hambapastaga koos ja ta juuksed haisesid terve päeva selle järgi.
Sellised olid siis 5. päeva seiklused.
Mõned pildid Lomnica'st:
Kõige kõrgema tipu kõrvalt, vasakul, oli koht, kuhu viis tõstuk ning kust sai lauaga alla tulla ja sealt ma ka tulin
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar