The Great Roadtrip in Greece

Järgmisteks külalisteks olid mu vanemad, kelle ma põhimõtteliselt vedasin siia. Ostsin neile lennupiletid, ütlesin millal nad lennujaamas peavad olema ning korraldasin ka kõik muu. Ma teadsin, et tahan neile näidata oma siinset elu ning veeta koos nendega aega. Sest viimasel perepuhkusel käisime umbes aastal 2010?? Midagi sellist.

Nende saabumise hommik algas juba seiklusega, sest kell 5 hommikul sain ma sõnumi isalt, et esimene lend on edasi lükatud 1,5h, aga nende ümberistumise aeg oli Varssavis ainult 1h... Aga lühidalt kokku võttes pandi neid teise lennu peale ning nad jõudsid Sofiasse paar tundi hiljem, mis iseenesest oli hea, sest muidu ma ei oleks jõudnud õige aegselt neile lennujaama vastu minna ja boonusena sain ise natukene aega linnas veeta.

I met two travellers

Kuna mu blogi on nagunii vallutanud reisipostitused, siis samas vaimus ka jätkame. Küll natukene teises võtmes.

Nimelt ühel ilusal neljapäeval, kui hommikul kontoris olime, astusid uksest sisse kaks tüüpi. Alguses me väga ei keskendunud sellele kes nad on, sest eks meil sealt uksest astub vahepeal ikka igasuguseid sisse tahtes ma ei tea mida. Hiljem tuli välja, et nad on kaks 19-aastast tüüpi, kes lihtsalt tripivad mööda Euroopat ringi viimased kuud. Victor Brasiiliast on niimoodi rännanud viimased 4 kuud, ning Bruno Saksamaalt viimased 2 kuud.

Mis nad tegid Serreses? Nende plaan on lihtne. Nad kasutavad liikumiseks ainult hääletamist ning couchsurfivad seal, kus endale hosti leiavad. Nii ka Serres nende teele ette jäi. Või siis vahepeal telgivad/ööbivad seal kus saavad.

Kuidas nad jõudsid meieni? Nende host Serreses oli Vasilis, kes teab meid ning ütles poistele, et oleme päris vahvad ja nad peaksid meile külla tulema.

Ma haarasin kohe võimalusest kinni ning kutsusin nad meie raadiosaatesse, mis algas 1,5h pärast, et nendega pikemalt vestelda.

A visitor from home

Mul on üks sõber. Tema nimi on Kats ja ta on minu inimene. Minu natukene hulluke aga äärmiselt armas. Ja hulluke ainult kõige paremas võtmes. Ta on üks neist, kes teeb spontaalseid plaane ning ühel õhtul ostis lennupiletid kahe nädalase etteplaanerimisega mulle külla tulemiseks. Marisele meeldivad sellised plaanid.

Ja niimoodi jõudiski Kats Septembri lõpus Kreekasse ning võtsime nädalakese, et siin ringi uudistada. Mulle üks mõnus hingetõmbepaus igapäevastest tegevustest.

Esmalt sõitsin ma ise Thessalonikisse ning sain kokku oma hea sõbranna Kellyga, kes on nüüdseks ka mõneks ajaks Kreekasse kolinud. Kui ma seni ei olnud oma 5. kuu jooksul ühtegi eestlast kohanud, siis nüüd tuli neid kohe mitu! Muidugi teeb see mind äärmiselt õnnelikuks, et mul siin lähedal keegi oma. Sain taas oma fotograafia oskusi rakendada Kelly blogi jaoks pildistamisega nagu vanadel headel aegadel ning hiljem nautisime imelist päikeseloojangut Thessaloniki sadamas. Samal ajal jutustades kõigest sellest, mis on vahepeal juhtunud. Ilmselt nägime teineteist viimati umbes täpselt aasta tagasi.

Musketeers in Halkidiki

Aina kiiremini ja kiiremini möödub aeg siin ning sama kiiresti möödus ka meie suvi Kreekas. Kreeka suvi... mm... päris ausalt, see on üks parimaid. Et see täisväärtuslikult lõpetada, otsustasime septembri esimesel nädalavahetusel taas auto rentida ja nädalavahetuseks mere äärde telkima sõita. Sihtpunktiks sai taas võetud Halkidiki. Sealt me oma suveseiklusi alustasime juunis ja seal me ka lõpetasime.

Pakkisime oma  auto manti täis ja reede pärastlõunal meie järjekordne roadtrip sai alguse. Aknad alla lastud, ladina rütmid üle kõige kajamas, hinges taas elevus, et saab paar päeva lihtsalt ringi trippida ja avastada.

Esimesel õhtul oli meie sihtpunktiks Halkidiki esimene "jalg". Esmalt tervitas meid Kriopigi oma imeilusa helesinise merevee ja liivarandadega. Dóra eriline koht, mida meiega jagada tahtis. Kuna esimene jalg on täis ehitatud hotelle, siis oma laagriplatsi leidmisega pidime natukene vaeva nägema. Päris turistede hotellitoa akna all ka ei tahtnud olla. Niisiis sõitsime mööda "jalga" ringi läbi looduspargi ajades taga päikeseloojangut ning maandudes (kahjuks) pigem kivises rannas. Aga oma telgid me sinna püsti ajasime. Õhtu möödus mõnusasti veini ja kaasa võetud toidu kõrval jutustades, mis minu hinge täitis soojusega. Pärast pöörast suve oli hea taas Kiliani ja Dóraga korraks aeg maha võtta, rannas istuda, lihtsalt jutustada elust. Teate küll neid neid hetki oma heade sõpradega.

Once in Thassos

I love the island life... 

Olen kokku pannud väikese video meie tripist Thassose saarele juulis ning jagan seda ka siin. Natukene veel suviseid emotsioone siia pigem juba sügisesse (meil on siin viimased päevad täitsa palju sadanud).
Enjoy!