Nonii, nüüd on küll natukene piinlik. Sellest tripist on ikka päris mitu kuud möödas ja alles nüüd jõuab see postitus üles. Aga siin ta on ja mälestused ei kustu. Kaua tehtud kaunike...
Veebruaris lendsin ma Karmeniga pikaks nädalavahetuseks Berliini. Ma küll olen varem Berliinis käinud. Muidugi küll ainult üheks päevaks ja seda ka 10-aastat tagasi, siis väga palju mul sellest mälestusi ei olnud. Seega see pikk nädalavahetus kõlas rohkem kui hästi. Samuti oli see minu poolne preemia ülikooli lõpetamise puhul, mistõttu oli see eriti magus.
Jõudsime neljapäeva pärastlõunal ilusti kohale ning läksime kohe ka linna avastama. Jala. Mis võib-olla ei ole Berliinis kõige mõistlikum tegu, kuna vahemaad on küllalti suured, isegi kui kaardi peal see nii ei tundu. See olevat lausa oma mõõtmetelt 9x suurem kui Pariis (mitte, et ma seal varem käinud oleks, aga võrdluseks sobib ikka). Siiski on see koht eriline. Küllaltki ruttu tekkis mul seal kodune tunne - nagu ma elaks seal ning kõik on väga tuttav. Kui nii juhtub, siis tead, et on hea trip! Esimesel õhtul jalutasimegi oma
hoodis ringi ilma igasuguse plaanita ning nautisime, mida nägime.
Järgmist päeva alustasime küll Berliini müüriga, aga selle külastamine jäi õige lühikeseks. Peale poodlemist (kuna ilm oli äärmiselt külm ja vihmane, siis hoidsime ennast pigem päeval siseruumides) leidsime end hämaras Muuseumisaarelt, mis oli üdini maagiline sel kellaajal. Tegemist on Berliini keskel asuva Spreeinseli saare põhjapoolseima osa nimetusega. Seal asuvad ka tähtsaimad muuseumid. Need hooned olid nii ilusad ja majesteetlikud. Sammastega ümbritsetud allees mängisid tänavamuusikud. Ja seal olles tundus, et see oli ka Berliini kõige vaiksem koht. Kas pole mitte muinasjutuline?
