"...Kätte jõudnud suvi!"
Selline tunne on küll. Nii soe ja mõnus väljas ning päike paistab. Kevad südames. Aga see on nii hea tunne. Ainult kool on see mis asja ära rikub. Vahel. Või siiski koguaeg. Kusjuures, see nädal ei käinud ma mitte ühelgi päeval korralikult koolis. Nii tubli eks. Mis ma teha saan, et mul nii palju teha. Tegus tüdruk. Hahahhahha, no selle "tegusa tüdrukuga" meenub nii mõndagi. hahhhahhahaahaha.
Mul on ikka toredad sõbrad. Kolmapäeval oli koolikontsert ja siis kõik koorid laulsid seal. Me ka oma segakooriga. Proovis tuli Janele ja Eerikale mõte, et ma võiks ka Allika lastekooriga laulda. Nice. Küsisidki Allikalt ja no nii siis läkski. Ikka nii armsad mul. Ma ei kujuta ette ka kuidas see kõlas aga noh, eriti ei põe.
Kolmapäev oli üks ajalooline päev. Ellen tuli laulma. Seda nalja igakord ei näe ju. Tore oli teda näha! Ma kaks päeva olin juba selline energiajänku sellepärast, et ta laulma tuleb. Hehheh.
Eile pääsesin koolist vara ära ja tulin lõunasega Tudusse. Läksin siis käisin koolist ka läbi. Ja noh, mind ikka paneb imestama, kuidas mõnes kohas mitte midagi ei muutu. Kõik on täpselt samamoodi. Isegi osad samad plakatid on veel seinal. Kaks tükki ripuvad seal juba sellest ajast kui mina 8ndat klassi lõpetasin. See selleks.
Hiljem läksin Oonurme ja ajasin Taneli välja. Ta oli just koju läinud, aga noh, tuli minu õnneks tagasi. Rääkisime maast ja ilmast. Asjad on ikka väga huvitavad seal. No ja mõni asi veel eriti ulmeline. Ega see Eesti külaelu on ikka paras seebikas. Mul pole ammu nii lõbus olnud. Mõnda asja oli ikka päris raske usukuda.
Mind kohe huvitab, kuidas keegi lihtsalt tuleb ja suudab ühe lausega kogu päeva ära rikkuda. Ja eriti tore on see, et ta ise sellest aru ei saa. Võiksid oma suukest vahepeal kinni hoida.
Ma armastan blogi, sest siia võib alati tulla ja oma südamelt kõik ära rääkida, kui ei ole kedagi, kellele rääkida. Pärast seda hakkab kergem kohe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar