Fotokoolitus ehk padrikus

Kuna ma emale reedel Haapsallu järgi ei läinud, veensid mind Hannakas ja Anni, et ma läheksin fotokoolitusele, mis siin samas Oonurmes toimus. Nad oleksid mind ilmselgelt ära killinud , kui ma ei oleks kohale läinud. Ja mis oli Marise esimene küsimus, kui ta sai sellest koolitusest teada? "Kas süüa ka saab?" Nii minulik ju. Huvitav oli see, et mitte keegi ei teadnud, mis seal toimuma hakkab, nii et sinna minnes olin põhimõtteliselt teadmatuses.

Võtsin siin enda seebikarbi kaasa ja velotasin kella 4ks Oonurme. No eks ma läksin sinna sellepärast, et mõned lahedad inimesed seal olid, keda igapäev enam ei näe. Kõige pealt oli 2 tunnine loeng, mida tegi Arne Ader. Ja mul tuli uni, sest nädal oli pikk ja see jutt, mida ta rääkis, koosnes keerulistest sõnadest, millest mina mõhkugi aru ei saanud. Vahepeal muidugi mõni asi oli huvitav ja selle paime Hannakaga kõrva taha, et järgmine aasta seda ära kasutada teatud üritusel. Me naersime seal Hannakaga nagu ikka, teised kõik olid jumala vait. Awkward. Aga siis sai loeng läbi, sai süüa ning siis läksime Kunturisse, jõe äärde pildistama.

Ma rottisin Hannakaga peegelkaamera ära ja pildistasin terve õhtu sellega, tema minu seebikarbiga. Loodan, et ta väga ei pahanda. Ilm oli ilus, päike paistis. Perfect. See oli nagu rohkem loodusfotokoolitus, aga mida meie tegime? Pildistasime üksteist. Tegelikult tegime ikka loodusest ka pilti. Aga vähemalt sai meil palju nalja. Koguaeg suu kõrvuni.

Minu esimese päeva lemmik pilt

 Hannaka tehtud. See on tagurpidi keeratult palju lahedam

 Siis kui loodusel meile midagi põnevat enam pakkuda ei olnud:

 Enne...

... pärast

Aktsioonis

Anni ütles minu ja Hannaka kohta midagi armsat... Et me oleme koos nii lahedad. Seda meile juba igapäev ei öelda. Pigem vastupidi. Arvatakse, et oleme hullud ja imelikud. Nii et see oli väga suur tunnustus. Aitäh Annimusi.

 Teine päev algast varakult. Panin kella 7ks äratama. Ärkasin ikka 8 läbi, kuid kella 9ks pidin juba Oonurmes olema. Teisel päeval Hannakat ei olnud, tema läks meil kanuumatkale.

Hommikul oli kohe metsa minek. Või no mitte päris metsa, hoopis jõe äärde ja luhale. Tuiasime mööda jõeäärt ringi ja otsisime ilusaid kohti, aga see ei olnud nii hea paik. Ja mina, MINA suutsin kukkuda jõkke! Mitte nüüd päris ei kukkunud jõkke, nii et läbinisti märg, aga kukkusin mingisugusesse auku mis oli kalda ääres ja olin märg. Mina ju. Siis me lahkasime pool tundi mingisugust hiirepesa. Liiga tark jutt minu jaoks. Tegelikult oli huvitav.

Pärast poolt päeva tuiamist läksime tagasi koolimajja ning sõime suppi. Pärast seda hakkasime veel pilte analüüsima. See kõik venis nii pikale, et ma olin tõeline laip seal. 

Aga ma olen nende kahe päevaga väga rahul. Mingil määral sain ma ikka targemaks. Märkan asju, mis pildil valesti, mida varem poleks tähele pannud jne. Pealegi veetsin ma aega toredate inimestega!

See oli küll nüüd üks massive postitus. 

musi