Sorisin täna oma sahtlites ja leidsin ühe luuletuse, mille kirjutas mulle Sandra eelmine aasta. Mõtlesin, et võiksin seda teiega jagada.
Maris on üks vahva pliks.
Tal löödi hambad eest, ometi küll miks?
Eks ta selles ise süüdi,
ta ju Siberisse orjaks müüdi.
Lastega ja hambutult elab kahjuks seal,
no kurat, neil pole isegi katust peal.
Laenud, liisingud ja maksud.
Masu elu selles taktis nüüd siis tatsub.
Lõpetuseks tänusõnad ütleks SULLE,
et sa kannatad välja Sannu suguseid HULLE !
Selliseid asju leides tulevad alati möödunud ajad meelde. Ja kusjuures ta kirjutas selle mulle väga lambist ning olin üllatunud kui ta selle mulle andis. Aga see oli armas. Alati on tore selliseid asju saada. Võiks tihemini neid saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar