Kui me kevadel Janega meenutasime, et me pole ammu koos reisil käinud ja vaatasime kuhu oli tol hetkel soodsaid pakkumisi, siis Malta jäi meile silma. Järgmisel päeval olid meil piletid olemas ja tuli ainult oodata, millal augustikuu saabub.
Kuna Janekene trippis mul pool suve mööda maailma ringi, siis taasnägemise rõõm Ülemiste rongijaamas oli meeletu ning uus seiklus võis alata. Nagu ikka ei möödunud see trip ilma sekendusteta. Nimelt juba Tallinna Lennujaamas avastasime, et Jane oli oma passi koju Rakvere jätnud, aga kuna tagasiteel pidime sisenema Türki, et mitte veeta 18h lennujaamas, siis noh, sellest väikesest raamatu laadsest dokumendist oleks palju abi olnud, sest plastikkaarte nad ju ei aksepteeri. Ehk siis väike paanikahoog esmalt ja ajurünnak, kuidas toimetada pass Janeni, sest meie lend läks 1,5h pärast. Meieni see pass Eestis küll ei jõudnud, aga lasime selle siis kulleriga Maltale saata...
Nii, mingil põhjusel olin ma mõlemal lennul väga rahutu. Kuidagi üldse ei sobinud mulle seekord see lendamine. Ei suutnud filme vaadata, magada, muusikat kuulata. Ja kuna ma lennukiõhu kõige suurem fänn ka ei ole, siis ütleme nii, et suht ebameeldiv oli. Samuti jäi meie TLL-IST lend üle poole tunni hiljaks ning ümberistumises oli meil aega isegi ainult 1h, siis pinged kasvasid, aga me jõudsime!
Üsna pea tervitas meid juba soe Malta päike ja minu suvepuhkus võis alata. Ööbisime ühe toreda pere juures, kus meil oli oma pisike, kuid armas, nariga toakene ja vannituba nende suures ning ilusas majas. Õhtul käisime veel ümbruskonnas jalutamas, poes vett hankimas. Õnneks ajastasime oma käigu väga hästi, mil päike hakkas just loojuma ning kuna meie maja asus natuke kõrgemal, siis päikseloojang oli mõnusalt näha. Kohe tekkis selline kodune tunne.
Järgmisel päeval võtsime suuna aga randa. Kuhu veel siis? Mina sel suvel enne Maltalt ranna lähedussegi jõudnud ei olnud. Läksime St. Thomas Bayle, mida oli soovitanud mulle mu sõber. Väga mõnus rand oli. Turiste seal ei olnud ning üldse mõnusalt rahvast, nii et sai end seal väga hästi tunda. Sellest saigi üks minu lemmikrandu, mida Maltal seekord külastasime.
Pärastlõunal võtsime suuna aga Vallettasse ning avastasime sealset eluolu. Valletta oli tõesti täis turiste ja tegime meiegi siis ühe turistika pärastlõuna. Valletta on armas. Väikesed tänavad (linnas jalutamine võib olla ka tõsise trenni eest, sest leiab sealt nii mõnegi tänava, mis läheb üles mäge ja sealt üles ronimine ei ole kõige kergem). Eriti kui ekselda natukene kõrvalistel tänavatel vaiksemal õhtupoolikul. Imelised vaated. Ja palju muud. Igal tänaval oli pakkuda midagi, mida vaadata ning avastada. Mõnus vahemerelik linnake.
Järgmisel kahel päeval trippisime teisele poole saart, et külastada sealseid randu ja vaadata, milline elu seal pool oli. Teekond ei olnud sinna küll väga pikk (20 km), aga tänu mägisemale maastikule ja läbi linnade looklevate teede, võttis bussisõit sinna üle 1,5h. Esimesele päeval külastasin Paradise Bayd, mis oli täiega turistikas, nii et isegi endale platsi otsimisega pidi vaeva nägema. Kuid vesi selle eest oli väga sinine. Tagasi tulles otsustasime bussist maha hüpata täiesti suvalises linnas, mis tee peale jäi ja huvitav aknast tundus. Ehk siis seiklesime ühes väikeses linnakeses, mis oli meeletult vaikne ja mõnus. Jalutasime mööda tänavaid ning ükshetk leidsime enda eest maalilise vaate. Vähem tähtis oli fakt, et ise seisime kaevanduse serval, aga vaade sealt oli mega.
Üldse kogu see reis oli selline mõnus kulgemine. Tegime täpselt nii palju kui tahtsime, kuskile ei olnud kiiret. Oma sihtpunktid valisime juhuslikult kuidas tuju tuli. Nii viis meie teekond ka ühte kalurikülla Marsaxlokk, kus jällegi kohalik elu tundus olevat mõnus kulgemine. Kus kohalikud kalamehed istusid oma paatide juures ja puhusid juttu. Tõsi, seal õnnestus meil ka eemalt näha kohalikku peredraamat. Olime just ühes restoranis lõunat söömas, kui järsku hakkas üks suur karjumine pihta. Ka see oli omaette kogemus. Meil seal enda maja juures oli ka ikka igal õhtul selline hoodi pidu. Inimesed kogunesid oma toolidega tänava peale ja lihtsalt veetsid aega jutustades. Majadest kostis ka muusikat.
Oma viimase õhtu veetsime Vallettas ja jalutasime seal veel ringi, avastades veel enam imelisi kohti ja vaateid. Samuti õhtustasime ühes ääretult mõnusas restoranis, mis pakkus värsket ja kodust Itaalia toitu. Koha nimi oli Soul Food ja täpselt selline see toit ja õhkkond ka olid, midagi hingele.
Nagu nad ütlevad: Life was meant for good friends and great adventures!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar