Sheffield

Ükshetk avastasin, et ei ole siiani jaganud teiega ei pilte ega mõtteid oma Inglismaa tripilt, mis toimus 2 kuud tagasi (Eeskujulik blogija teie ees!). Aga selle väikese vea parandame.
Nimelt sõitsin külla Annikale, kes otsustas oma ühe ülikooli aasta Sheffieldis veeta. Oli see jällegi üks minu impulsiivsetest otsustest ja kinda jõulukingitus minult mulle.
Reis sinna oli küllaltki pikk ja sündmusterohke, alustades sellega, et Ed Sheeran oli minuga samal lennul ja ma nutsin pool lendu. Mitte küll selle pärast, et Ed seal oli - ma sain alles pärast lendu teada, et ta seal oli. Kui hea oli jälle Londonis olla ja näha neid samu tuttavaid paiku, mida Janega 2 aastat tagasi külastasime ja amazed olime. Suur Ben oli ikka samas kohas ja sama kaunis.
Kui ma aga bussiga Sheffieldi loksusin, siis armas Annika oli mulle bussijaama vastu tulnud ja taaskohtumine oli suur rõõm. Kui ma gümnaasiumis istusin kõik inglise keele tunnid tema kõrval ja olin nii harjunud tema ameerikaliku aksendiga, siis nüüd oli see nii britilik, et kui ta trammis kontrolöriga rääkis, puhkesin mina naerma.
Ühikasse jõudes aga ootas mind õige pea üllatus - nimelt tervituseks tõsteti mind sügavkülma! See oli sissejuhatus nädalale täis prankimist. Sellises õhkkonnas nädal aega olla oli päris värskendav ja mõnus.

Sheffield ise on üks väga mõnus linn. Kui ma varem olen käinud Londonis ja seal käib koguaeg üks suur sagimine nagu metropolile kohane, siis Sheffieldis oli hea õhkkond ning ruumi olla, kuigi inimesi oli linnas koguaeg. Peale selle oli see looduslikult väga ilusas kohas - ümberringi olid mäed ja terve linn oli nii mäeharjal kui ka orus. Minule, vanale loodusefriigile ideaalne ümbrus!

Mingil huvitaval põhjusel küpsetasime ja tegime seal süüa väga palju. Kõige suuremat tähelepanu pälvis (ja aega võttis) Baked Alaska, mis oli selline suhkrupomm, kuid siiski väga maitsev. Peale selle ühel õhtul tegime ka My Drunk Kitchenit. Seda ma täpsemalt ei kommenteeri, kuid kui kellelgi on huvi teada, mis see on, siis võib vaadata seda videot SIIN

Sinna ajavahemikku jäi ka meie kalli kodumaa sünnipäev, mida meie  ka natukene tähistasime. Eks ikka hea ja parema valmistamisega. Seekord oli selleks tatrapuder ja jahukaste (hhaha. Tudengid). Peale selle vaatasime nädal aega Eesti filme ja kuulasime eesti keelset muusikat. Patrioodid nagu me oleme.

Inglismaa on minu jaoks väga kodune ja mõnus riik, nii et seal on alati rõõm käia. Eriti kui seal ees ootavad head sõbrad. Kuna Annikat ma põhimõtteliselt ei olnud näinud korralikult 2 aastat, siis seda aega sai korralikult tagasi tehtud (Ma olen Tartu ja sina oled Tallinn...). Ühesõnaga, vägev trip oli jälle.

Tagasi tulles veetsin ma natukene aega Londonis ja sain kokku Ullaga, kes seal elab ning tähistasime Vabariigi aastapäeva lõppu kohalikus pubis, mida nimetatakse eestlaste pubiks ja seda seetõttu, et seal töötab üks eestlane.

Lemmik koht istumiseks :)