Éire

Ühel kaunil septembrikuu õhtul tuli ühte minu Facebooki gruppi pakkumine minna Iirimaale AIESECi konverentsi korraldama. Peale mõningast kaalumist ja konsulteerimist saatis Maris oma avalduse ära ning jäi vastust ootama. Möödus päev mõni ning peale intervjuud saabus mu postkasti kiri, et Iirimaa ootab mind sama palju, kui mina teda! Milline rõõm! Ja mind oligi ees ootamas järgmine seiklus.
Möödus kuu täis organiseerimist, tuhandete e-mailide kirjutamist, oma disaini-skillide arendamist, Skype-kõnesid, elevust ja mis kõik veel. Lõpuks saabus peaaegu kätte päev, millal pidin asjad pakkima ja järgmisel päeval lennukile astuma. Kuid saatus tahtis teistmoodi ning teisipäeval minu lennuk ei väljunud. Tervitan siinkohal kõiki Lufthansa piloote, kellele hirmsasti meeldib streikida. Loopisin siis mina suurest kurvastusest asju (päriselt) ning olin pettunud, kui õnneks armsad sõbrad suutsid mu maha rahustada ning seadsin end hoopis kolmapäeval Tallinna poole. Vaatasin sealsed sõbrad üle ning neljapäeva (liiga) varahommikul seadsin end lennujaama, et lõpuks siis Iirimaale kohale jõuda.
Ja ma jõudsingi! Õnnelikumalt kui kunagi varem. Suutsin mina muidugi oma peatuse maha magada, kui lennujaamas linna poole sõitsin ja pöördusin härrasmehe poole, kes bussis mu kõrval istus (muidugi iirlane) küsimaks juhiseid, siis paratamatult ei saanud ma sõnakestki ta jutust aru. Sel hetkel ärkas minus väike paanika, et missiis, kui ma ei saagi iirlastest aru konverentsil?? Etteruttavalt võin öelda, et nii hull see asi ei olnud. Läksin ma siis bussijuhi juude ja too oli nii lahke, et lasi mind keset ei kusagil maha. Jõudsin ma siis Iirimaa AIESECi juhatusse korterisse ja oi kui tore oli lõpuks oma tiimi ka päriselus näha. Tegelikult valetan, kahe oma tiimiliikmega olin ma suvel Leedus koos konverentsil, kuid millegi pärast ei jäänud me üksteisele väga meelde. Järgnes veel vilgas ettevalmistus konverentsiks, et veel viimasedki asjad oleksid nii nagu peaksid.
Konverents ise möödus hästi. Korraldajate jaoks nagu ikka, ringi joostes ja magamata, kuid iga sekundit väärt, kui nägid naeratavaid delegaate ja koolitajaid. Kuigi 4 päeva niimoodi ringi lastes on päris väsitav. Õnneks päästis ühel ööl meid kella keeramine ja andis ühe väga väärtusliku tunnikese uneaega juurde. Isegi füüsilselt need neli päeva röövisid mult tohutult energiat, siis emotsionaalselt andsid need väga palju juurde. Ja täpselt sel põhjusel armastangi ma selliseid üritusi.
Kui olin end konverentsist välja maganud, siis mul jäi täpselt üks päev Dublini avastamiseks ja ilm otsustas sel päeval, et sajaks natukene liiga palju. Meid see ei heidutanud ja ikka vapralt seadsime sammud linna. Mõne aja pärast sai meil vihmast kõrini ja alustasime Iirimaa traditsioonidega kell 12.30 pubis. Lõppkokkuvõttes nägi meie päev välja selline et jalutame-pubi-poed-pubi-jalutame-poed-pubi. Päeva lõpetasime The Church pubis, mis oli kõige huvitavam asi üldse. Nii vale oli istuda kirikus ja õlut juua, aga samas nii lahe.
Praegu olen ma tagasi oma igapäevatoimetuste juures ja ikka mõtlen sellele nädalale tagasi Iirimaal ja ma igatsen neid suurepäraseid inspireerivaid inimesi. Mul on väga hea meel, et ma järjekordse hullu otsuse vastu võtsin ja selle ära tegin. Iirimaale pean ma aga siiski tagasi minema, sest ümbrust nägin ma liiga vähe, kuid see on nii ilus!