Esmalt vajutata play nuppu ja lase sel lool taustaks mängida.


Nimelt seda laulu, mille ma mängima käskisin panna, laulavad mu kaks sõpra Leedust. Nii hea meel, et mul on nii andekad sõbrad. Ja ma ei räägi ainult neist kahest seal videos, vaid üldse oma sõpradest, kellel jagub talenti kõige jaoks! Nii imelik kui see ka ei ole, siis see vähendab minu enesehaletsemist ning toob imeliku naeratuse suule.
Ma olen selline imelik inimene. Mulle meeldib olla üksinda ja teha üksinda, kuid samas ei salli ma seda üldse ning tahaksin, et mind ümbritseksid inimesed, kellega oma mõtteid ja tegusid jagada. Otsusta siis ära, kumb see parem on. Ja vahel tahan isegi liigagi palju jagada, et keegi ei jaksa mind ära kuulata.


Selle postkaadri sain ma endale laupäeval ja see tegi mu päeva nii rõõmsaks. Nimelt olin ma Tartu Hansapäevadel ning seal asus ka AIESECi maailmatänav, kus hetkel Eestis viibivad vabatahtlikud tutvustasid oma kultuuri. Seal aga toimus mul umbes 5 minutiline vestlus kahe neiuga. Nad lahkusid, kuid mõni hetk hiljem üks neist tuli tagasi ja andis selle kaardi, kuhu sisse oli kirjutatud "Ma ei unusta sind kunagi!". See tekitas sees väga sooja tunde. Mõte juba sellest, et ma kellelegi meelde jäin ja see vestlus tähendas midagi rohkemat, on midagi erilist. TtT konverentsil Leedus ma enda sessiooni ajal rääkisin, kuidas me võiksime märgata ja teha väikseid asju, mis muudavad meie maailma veidikene paremaks, siis sellise kaardi saamine on täpselt see, mida ma selle all mõtlesin ja minu maailma tegi see küll paremaks!


Viimasel ajal on nii juhtunud, et kui ma olen kuskile minemas, siis tavaliselt ma ei tea kes, kus, mis, millal, kuidas. Ühesõnaga random  plaanid, lihtsalt lähen, eks näis kuidas välja kukub. Eriti on see, et ma ei tea, kus ma tavaliselt ööbin. Magamiskott kaasa pakitud ja kõigeks valmis. Kuid nagu näha on, siis alati olen leidnud lahenduse ja puu alla magama ei ole pidanud minema. Nii see mulle meeldibki. Elu on seiklus ja suvi veel eriti!!

Next adventures are waiting!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar