See on müstiline, millise kiirusega elu liigub. Kuu aja pärast saab juba minu esimene ülikooli aasta läbi. Sellele on tegelikult päris hirmus mõelda, aga fun on olnud, seda kindlasti!
Vahepeal olen päris palju korda saatnud. Vaatan, et sel aastal armastab mu tervis mind kohe väga palju. Vahepeal suutsin jälle üle nädala haige olla ja kopse välja köhida. Seda ka täpselt siis, kui selle kevade kõige soojemad ilmad meid külastasid. Oh, joy! Mind see siiski ei morjendanud nagu ikka ja tegelesin kõigega, mis vaja oli. Elu ei jää seisma. Isegi kui kõik mu sõbrad üritasid mind voodisse tagasi kupatada.
Eelmisel nädalal olid Tartu kevadpäevad ja nagu korralikule Tartu tudengile kohane, siis võtsin ka neist osa. Mingil määral. Peaks ütlema, et olin küllaltki passiivne, aga mõnda üritust käisin ikka kaemas. Muidugi öölaulupeol, mis oli tore. Sain laulda nii palju kui jaksasin ja näha igasuguseid sulelisi ja karvaseid.
Samuti käisin Volberdamas nagu Tartus traditsiooniline. Esmalt käisime Emajõe ääres Dagöt ja tuleshowd jälgimas või no nii palju kui seda meie kohale jõudmise ajaks jäänud oli. Edasi liikumise korpidesse, et näha seda elu lähemalt. Käisin, vaatasin, nägin. See oli eriti tore, et tõesti kogu linnas oli pidu. Igal pool oli inimesi (ja väga viisakalt riides inimesi. Silm lausa puhkas.)
Neljapäeval esiteks magasin ma pool päeva maha ja siis läksin aga AIESECi, sest korraldamist ootas üks orienteerumine. Päeva parim osa oli aga see, kui me Janega käisime Tavernas pitsat söömas. See oli nii maitsev ja üldse mõnus söögikoht. Minge sinna, päriselt!
Nüüd aga keskendun ma päris tõsiselt koolile. Vähemalt üritan. Semestri lõpp läheneb tohutu kiirusega ja suvi koputab uksele. Tahaks küll koguaeg asjad nurka visata ja mitte midagi teha, aga päris nii ei saa. Ma ei anna alla. Et kui kellelgi on jagada kuskilt motivatsiooni, siis võtan selle avasüli vastu.
Samuti käisin Volberdamas nagu Tartus traditsiooniline. Esmalt käisime Emajõe ääres Dagöt ja tuleshowd jälgimas või no nii palju kui seda meie kohale jõudmise ajaks jäänud oli. Edasi liikumise korpidesse, et näha seda elu lähemalt. Käisin, vaatasin, nägin. See oli eriti tore, et tõesti kogu linnas oli pidu. Igal pool oli inimesi (ja väga viisakalt riides inimesi. Silm lausa puhkas.)
Neljapäeval esiteks magasin ma pool päeva maha ja siis läksin aga AIESECi, sest korraldamist ootas üks orienteerumine. Päeva parim osa oli aga see, kui me Janega käisime Tavernas pitsat söömas. See oli nii maitsev ja üldse mõnus söögikoht. Minge sinna, päriselt!
Nüüd aga keskendun ma päris tõsiselt koolile. Vähemalt üritan. Semestri lõpp läheneb tohutu kiirusega ja suvi koputab uksele. Tahaks küll koguaeg asjad nurka visata ja mitte midagi teha, aga päris nii ei saa. Ma ei anna alla. Et kui kellelgi on jagada kuskilt motivatsiooni, siis võtan selle avasüli vastu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar