Lewis Mokler - The Traveller
See nädalavahetus oli mul privileeg olla üksinda kodus keset metsa. Tegelikult mitte päris, sest eile tuli kullatükk Anni mulle külla. Istusin siin sooja teki all, tuli kamina all, soe teetass käes ja mõtlesin oma mõtteid. Nii mõnus oli. Kahjuks ei olnud võimalik mul inimesi päris vältida, sest vahepeal andis kõht tühjusest tunda ning siis tuli Tudu poodi sõita, et külmkappi täiendada ning paratamatult kohtasin kohalike, kellele hirmsati meeldib küsida, kuidas mul läheb. Kuidas siis ikka läheb? Alati teistele hästi ju. Vaevalt keegi oleks leppinud vastusega, kui ma oleksin hakanud üles lugema, mis mulle ei meeldi ja kui väsinud ma olen. Ütled, et hästi ja kõik on õnnelikud. Küll inimesed on imelikud.Samuti üritasin täna oma produktiivsust välja näidata. Näiteks üks hetk avastasin ma ennast keset tormituuli aiast õunapuu oksi koristamas ja teise käega mütsi peas kinni hoidmas, aga tehtud see sai. Linnuke kirjas.
Samas leidsin ma end ka selle üksinduse juures mõtteid mõlgutamas, kuhu maailma otsa ma jälle lendaks. Mis ei ole enam vist minu puhul mingisugune ime. Ja siis tuli Jane jälle oma suurepäraste pakkumistega, millele oli kole raske EI öelda, aga vaatab, mis sellest saama hakkab. Minu seiklejahing ei lähe mitte kuskile kaduma nii pea. Siin kohal tervitan oma isa, kes lebab Maroko palmide all ja Kerttit, kelle varbad Balil rannaliivas lebavad.
Homme hommikul kiman jälle Tartu poole, et kiire eluga alustada. Ei ole eriti rõõmus selle fakti üle.
Minu pesa
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar