Metsameeste ühingu siilid säravad udus nagu teemandid

See pealkiri võtab lühidalt kokku minu nädala Slovakkia mägedes. Selgitus:
1. Metsameeste ühing - Osa seltskonnast olid sellised, kes sõitsid enamuse ajast puudris ja metsas, sest et Mis on rajad? Nii saigi meist metsameeste ühing.
2. Siilid udus - Kõik mäepäevad olid udused ja midagi näha oli raske. Sõitsime nagu siilid udus.
3. Shine bright like a diamond - See on meie reisi tunnuslaul. Seda võis kuulda lihtsalt igal pool, mäel, autos, kohalikus muusikakanalis.
 Pärast väga unetut ööd tuli Alvar ning võttis mu peale ja teekond võis alata. Enne muidugi oli ju Avasta-Eestimaad trip, et kõik sulelised peale võtta, nii et Eestist lahkusime alles lõunal. Kahe bussiga läksime. Ei jõudnud Eestistki välja ja küsiti juba, et kus vägijook on ja et miks me bussis juba ei joo. Sellist asja pole varem nähtud olevat. Teises bussis käis juba suurem pidu.
Seltskond oli lihtsalt super ja ma poleks osanud tahta paremaid reisikaaslasi. Peaaegu poolt seltskonda ma teadsin juba varem, sest olin nendega ka eelnevatel aastatel Slovakkias käinud.
Järgmise päeval jõudsime kella 7 ajal kohale, laadisime asjad maha, riided selga ja otse mäele. Kella 9 lasin ma juba mäest alla. 20+ tundi bussis olnud, magamata, näljane, seljavaluga ja jalad paistes. Mõnus oli. Isegi kui ma ei olnud 2 aastat lauda alla saanud ning alguses tundsin, et olen kohutavalt koba. Alguses sõitsin radadel, aga päeva lõpuks avastasin tõstukite all oleva puudri ning hakkasin seal sõitma. Vahepeal käisime bistroos söömas ning sattusime ühe lauataha istuma mingite meestega ja raadiost tuli Rihanna Shine bright like a diamond  ning need mehed hakkasid kaasa laulma, mida oli väga huvitav kuulata. Alates sellest hetkest saigi sellest meie reisi laul.

 Õnnelikud!

Kuna päris paljud seltskonnast on mu emaga rohkem kokku puutunud kui minuga, siis kohe alguses sai minust Väike-Merle ning see jätkus reisi lõpuni. No mulle see muidugi ei meeldinud, aga mis ma ikka teha sain.
Pärast esimest tööpäeva mäel läksime majja. Me maja nägi välja nagu barbie-maja, sest see oli väljast roosa. Me Marleeniga saime enda käsutusse 2. korruse köögi, sest tube polnud nii palju ja kuna seal oli lahtikäiv diivan, siis miks mitte. Isegi kui meil oli maja kõige suurem tuba ja olime seal ainult kahekesi, ei mahtunud me sinna ära ja me tuba oli koguaeg sassis.

meie tuba

Teisel päeval läksime me Jasnasse. Suurim, parim ja kõike muud keskus! Õnneks saime bussidega teisele poole keskusesse, kus on üldiselt vähem rahvast. Hakkasime siis üles trippima, kus oli nii paks udu, et mitte midagi ei näinud ning päris üleval oli sama kõva tuul kui Moonika ajal, nii et kui ma oleks kogemata lauda nõrgalt hoidnud, oleks see mul käest ära ka lennanud. Nähtavus alla sõites oli max 2-4 meetrit. Kui vahepeal me kamp poleks kõiki järgi oodanud, oleksin arvatavasti lõpetanud ma ei tea kus võsas. Trippisime ringi kuskil 10 liikmelise grupiga. Vahepeal läksime sõitsime metsas puude vahel ning igal pool kuhu minna sai, aga mitte rajal üldiselt. Pärast lõunasööki hakkasime jälle üles sõitma ja avastasime, et üleval oli kõik selgeks löönud ja päikegi paistis ning siis sõitsime tõstukite alt puudriväljadelt alla. Pole olemas mõnusamat asja, kui sõita puudris. See sõit minul lõppes muidugi halvasti. Nimelt suutsin ma ära kukkuda oma põlveliigese ja hüppeliigese ning minu mäepäev oli sellega lõppenud. Teised läksid veel korra üles puudrit sõitma, ma sain siis võimaluse jäädvustada Jasna mägesid. Ega siis midagi, sõitsin tõstukitega alla. Te ei kujuta ette ka, kui vihane ma olin enda peale, et nii juhtus.

Mäele, mäele

 Puudriväljad

Õhtul teised läksid termaalbasseinidesse ujuma, aga no ma ei läinud. Selle asemel tegime teistele Marleeniga süüa ning minust sai Supi-Maris ja Marleenist Juustu-Marleen. Õhtuks oli jalg juba korralikult paistes. Oo happy day.
Järgmise päeva tegin endale mäevaba, nii igaks juhuks, et jalg saaks puhata ning ma saaks ikka mäele minna jälle. Suht nõme oleks olnud, kui oleksingi kogu reisi ajal ainult 2 päeva mäel olla. Vanemad läksid päris endast välja kui kuulsid, et vigastasin end, eriti, et see oli vasak jalg. Vaatan, et see jalg kohe tõmbab endale vigastusi külge. Kasutasin oma aega siis kasulikult ära ning lugesin "Keisri hullu" ja pool ajast istusin jalg lumehanges. Minul jäi see aasta vastlaliug õigel päeval laskmata ning ühtegi vastlakuklit ma ka ei saanud. Õhtul istusime rahvaga all ning läks eelmiste reiside meenutamiseks. Mis ma oskan öelda? See seltskond on kõige hullumeelsem ja ägedam üldse. See, mis on eelnevatel reisidel toimunud on lihtsalt hull. Aga siiski on nad superägedad ja nendega reisimine on fun. Holger tõi välja oma märkmiku, kuhu on ta kirjutanud sündmusi eelnevatest reisidest ja see, mis sealt välja tuli, oli midagi humoorikat. Naljad suusatajate kohta olid muidugi põhilised ("Parem üks suusataja haiglas, kui kaks suusatajat mäel". Samuti oli neil ühel reisil tehtud punktitabel, nt kui sõidad suusatajale otsa, saad 10 p., kui magad suusatajaga, saad 60p., kui suusataja vajab mäelt ära viimist helikopteriga saad 1000p. jne...) Enamus reisilistest olid lumelaudurid, no ja paar suusatajat oli ka kaasa tulnud.
Suusatajad.. Kuna ma ise olin ka kunagi suusataja, siis olen püüdnud neisse mõistvalt suhtuda, aga no ma nüüd ütlen oma arvamuse välja. 1. Te ei oska oma saabastega käia ja mul on hea meel, et lauduritel on palju mugavamad saapad. 2. Kui te käite suusad käes, palun ärge vehkige nendega nagu homset päeva ei tuleks. Ma ei taha teada mitu korda ma olen nendega näkku saanud. 3. Suusatajatel on alati probleem, et lumelaudurid jäävad mäe peale istuma. Ise olete samasugused, jääte keset mäge seisma ja siis kunagi ei tea millal te liikuma võite hakata. Vähemalt kui laudur istub, ei ole ohtu, et ta sulle lambist ette keerab. 4. Te ei ole muidu lahedad, ainult siis kui te sõidate freestyle'i või seiklete metsas. No selline on igatahes minu arvamus. Võite vaielda. Andestust kõik mu suusatajatest tuttavad.

Suht kena ju

See on tavaline, et mängime kaarte õhtuti, aga seekord ei olnud mitte kellelgi kaarte kaasas. Õnneks Holger oli kena inimene ja ostis need ning saime õhtul mängida. Olgugi, et kõik olid suht laibad, aga ei saa ju mängimata jätta.
Isegi kui mu jalg oli vigane ja valus ja paistes ja kõike veel, otsustasin ma järgmine ikkagi mäele minna. Miks ma tulin suusareisile, kui ma ainult 2 päeva mäel olen. Salvid peale ja valuvaigistid sisse ning mäele minek. Jällegi Jasna. Jasna on hea keskus, võid seal käia mitu päeva, aga igav ikka ei hakka, sest seal on lihtsalt nii palju kohti kus sõita. Jõudsime kohale ning seekord pidime parkima kaugemale ehk siis kasutama skibus'i, et keskuse juurde saada. Kuna skibus'ini oli aega, siis Holger ja Jaak otsustasid, et aitavad parkijaid ja hakkasid ise autosid parkima. Seda oli väga koomiline vaadata, aga ma ütleksin, et nad said selle tööga väga hästi hakkama. Samuti leidsime bussi oodates veel mõned eestlased, kes olid suusatamas. Ma ei tea, mis jama selle bussiga oli, aga oodata me enam ei viitsinud, nii et hakkasime jala keskusesse minema ning sinna oli 1 km. No jalg sai mul kõvasti vatti, aga kui oleksime jäänud bussi ootama, siis arvatavasti oleksime sinna jõudnud palju hiljem, sest terve tee oli autodest umbes ja jala sai kõige kiiremini. Tallatakso päästab alati. Mõtlesin, et sõidan nüüd rajal, et mitte jalga nii palju koormata. Kell oli alles 10 ja rada oli juba nii jääs, et sõita oli seal võimatu. Mis siis ikka, Maris ronis ikka puudrisse. See oli päris lõbus ja nii mõnus. Aga siis ronis Maris metsa... Kuna mu prillid olid udused ning ma pidin need ära võtma, siis ma ei taha teada, mitmelt oksalt ma peksa sain. Vahepeal suutsin ma seisma jääda, nii et ma ei saanud edasi, õnneks tuli keegi lumelaudur tagant ja lükkas mu edasi. Ja siis see juhtus - tahtsin minna Marleeni jälgedes, aga no plaan läks luhta ja ma sattusin värskesse lumme ning sealt oli päris raske edasi minna. Lõpuks ukerdasin ma nii palju, et lõpetasin hoopis kolme puu vahel, kust välja ei saanud ma kohe mitte kuidagi, sest lumi oli põlveni. Ei jäänud mul muud üle kui laud välja kaevata ning klambrid lahti võtta. Võtsin laua alt ära ning hakkasin siis alla ronima, sest seal oli nii pehme lumi, et lauda alla ma panna ei oleks saanud, siis otsustas mu laud aga ise alla sõita. Poleks kivi ees olnud, oleks see sõitnud ma ei tea kuhu. Teised ootasid natukene all pool ning kui sinna jõudsin, siis öeldi mulle, et ma nägin välja nagu tige herilane. Tõsi, seda ma olin sel hetkel, aga nüüd järgi mõeldes, on see kõik nii naljakas. Pärast väikest puhkust sõitsin ma sealt metsast välja ning läksime lõunat sööma. Pärast sellist seiklust metsas, käskis Holger meil juua mingit kohalikku köömnelikööri, mis oli päris kange ja kõrvetas kurku, aga vähemalt tegi seest soojaks. Bistroos istudes tundsin küll, kui kõvasti mu jalg oli vatti saanud, nii et viimased sõidud sel päeval tegin ma rajal, mis tegelikult polnud eriti kergem, sest see oli nii valli sõidetud.
Õhtul oli telekast Real Madridi ja ManU mäng ning tahtsime seda vaadata, aga kus sa sellega. Tehti ettepanek hoopis välja minna. Mõeldud, tehtud. Läksime siis külavahele ning ainuke asi mis lahti oli baar tänava otsas. Ütleme ausalt, see oli kultuurišokk. Astusime sisse ning seal istusid kaks vanameest, kes vaatasid pornot. Rikkusime siis nende õhtu ära ja käskisime muusikakanali panna. Oli muusika, mis ta oli. Tantsisime ikka ja nalja sai. See baar (kui seda ikka saab baariks nimetada) nägi päris nõukaaegne välja ka. Vakstuga kaetud lauad ja lehkas ka seal paksult suitsu ja alkoholi järgi. Holger jagas ka meile oma õpetussõnu. Ütleksin, et olen kindlasti 100x targem, kui enne Slovakkiasse minekut. Hahhahha. Koju jõudes jätkus pidu meie toas edasi. Muudmoodi ei saa ju. Vahepeal tuli mõte pannkookegi teha, aga no nende valmimiseni ikkagi ei jõutud.
Järgmine päev oli hästi näha, kellele oli eelmise õhtu pidu liiast ning kes olid veel piisavalt elus, et mäele minna. Viimane päev mäel. Ega väga enam viitsimist ei olnud ning siis otsustasin ma tõesti rajal sõita. Läksime mingisse väiksemasse keskusesse, mis tegelikult oli päris mõnus. Kuna hommikul oli üleval tõsiselt paks udu ning tõstukiga üles sõites ei näinudki sõitjaid, ainult hääle järgi võis kuulda, et keegi sõidab. Tänu sellele oli seal sõitjaid vähe ning sai alguses täitsa värskes rajamasina jäljes sõita, mis oli nii mõnus. Päevapeale oli jällegi ülevalt udu kadunud ja  vaade oli nii ilus. Tekkis masendus küll ikka, et viimane päev oli.

Hiljem lebotasime niisama, sest mäepäev on ikka tõsine tööpäev ja väsitab tõsiselt ära ( enne mäele minekut: ladies and motherfuckers, let's go to work! ja nii oligi). Marleeniga vaatasime XFactori videosid ning kuulasime Lovesongs top 50't Valentinipäeva puhul. Eelmisel päeval räägiti, et tuleb suurem pralle, sest ikkagi viimane õhtu, aga tõde oli see, et kell 10 oli majas haudvaikus ja enamus magasid. Me mängisime aga kaarte poole ööni Marleeni ja Kaiusega.
Viimasel päeval siis pakkisime kõik oma kolu kokku ning käsime veel shoppamas linnas. Slovakkiast ei saa ära tulla ilma, et ostaksid endale jalanõud. Ostsin endale kevadsaapad ja ainult 16.90€ eest. Väga rahul. Nii kahju oli ära tulla Slovakkiast, nii kodune koht juba.
Igatahes mu reis oli superhüpermega ja inimesed olid ka võrratud! Armastan neid inimesi. Minu kulul tehtud naljade arv ületas kõik piirid. Need kogemused, mis ma sain lauatades on parimad ning arvan, et ilma sellise seltskonnata, ei oleks ma läinud niimoodi seiklema metsadesse ja puudriväljadele. Slovakkiasse kaasa võtsin täiesti uue ja sõitmata laua, tagasi tulles leidsin sealt alt paar päris mõnusat vagu ja laua otsad olid metsas sõitmisest ka retsi saanud. No ups. Aga ma ei kahetse midagi! Ühesõnaga, mu reis oli parim!! Ja aitäh vanemad, selle jõulukingituse eest!


Nüüd vaevab mind reisijärgne masendus..