Beautiful Chaos

Hei..
Ma juba vaikselt olen reisielevuses siin ja see viimane nädal tundub venivat nagu kaameli tatt. LASKE MIND JUBA MÄELE! Tahtmine on juba oma lumelaud ja kiiver kotti panna ning lihtsalt jalga lasta. Täna tegelesin veidikene ettevalmistustega (tegin reisikindlustuse - pärast eelmist korda ei lähe ma selleta mitte kuskile!, sest nägin, et see kui sa praegu maksad 10€ ning midagi tõesti juhtub, siis sa ei pea hiljem kinni maksma 70 000€ arveid.) ja aina hullemaks asi muutub. Teadagi kui püsimatu ma olen.

Viimasel ajal olen avastanud, et kui palju ma ikkagi tunnen puudust oma vanematest. Alates sellest, kui sain 14, olen üksi pidanud hakkama saama. Kui sain 16, kolisin päris eemale. Millalgi hiljuti hakkasin mõistma, kui paljust ma olen ilma jäänud ja võib-olla vajasin veel kodus olekut vanematega. Tõsi, ma käin küll päris tihti maal, suhteliselt iga nädalavahetus. Ja ma olen harjunud ise hakkama saama ning olen selle üle õnnelik, aga vahel on tunne, et tahaks, et keegi kõik asjad mu eest ära teeks ja ma saaks olla emme-issi pailaps. Isegi siis, kui ma tunnen, et meil on nii palju erinevusi ja koos olemine muutub mõnikord em.. huvitavaks. Aga nad on ikkagi mu vanemad.

On jälle tekkinud see tunne, kui koolis kõik käib nii ajudele, et ma ise enam ka ei saa aru, miks ma seal olen. Aga no, ega seda keskkooli lõputunnistust niisama ka päris pihku ei suruta. Keskendumine on muutunud suureks ja ümmarguseks NULLIKS. Tragikoomiline nägi välja mu möödunud nädal koolis. Loodame, et ma ikka suudan end lõpu eel kokku võtta ja korralikud tulemused saada. Väga loodame..

Viimased nädalad, kui ma olen olnud ilma arvutita ja olen olnud internetist õhtuti eemal, olen hakanud enda jaoks rohkem tegema ning jõudsin millegini, mis mulle tõesti hästi mõjub. Või no, ma tunnen end alati nii hästi pärast seda. Ja see on peamine. Eesmärk on seatud ja püüdlemine sinna poole käib.

Teile veel mõned pildid ka: