Siin, linnas, mille nime ma ei taha, ei või, ei saa, ei tohi nimetada, sest olen ise selle keelanud, ma olen jätnud mõne jälje maha ja tuhat korda löönud silmad maha, kui olen mürgist sülge neelanud. See pole uudis, kunstiteos, ei kiri, Ma lihtsalt keeruliselt mõtlen Sinu pääle. Ja iga kord on kohutavalt korduv, kui astun paljajalu järve kirmesjääle.
- Juhan Viiding
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar