Oh jahm, operatsioon on nüüd läbi. Kirjutan siia ka siis sellest, sest mul vaja vinguda. hahhaha. Andke andeks.
Hommikul panime Tartu poole ajama ning läksin siis päevakirurgiasse. Täitsin paberid ja siis vahetasin riided. Kuna ma olin järjekorras viimane, siis ma ootasin kuskil ruumis nii 1,5 h. Ja millegi pärast oli mul kohutavalt külm seal. Siis mind kutsuti ning läksin mingisse ruumi, kus arst vaatas mu jalga ja ilmselgelt ei meeldinud talle mu vanus (liiga noor, et teha selliseid operatsioone). See ruum, kus ma olin, oli päris jube, sest kohe kõrval oli opi ruum ja ust vahel ei olnud. Ainult natuke kardinat eraldas mind sellest, et näha kuidas kahele eelnevale patsiendile operatsioon tehti. Päevakirurgia on rõve koht. No ja siis mina. Üles ärkasin ma narkoosist nuttes ja see oli nagu eriti imelik. Mul pole aimugi miks ma nutsin. Siis ma veel ei suutnud paigal ka püsida, nihelesin seal voodis ning nad andsid mulle 3 korda valuvaigisteid, sest no niii kuradi valus oli. Tuju oli jumala null. Siis ma sain süüa, aga põhimõtteliselt ma ei mäletagi, kuidas see jogurt minu suhu jõudis. Vanemad tulid ka järgi ja siis tuli arst mind vaatama. No muidugi ta noris mind sellega, et ma nutsin, kui narkoosist ärkasin. Käisime veel röntgenit tegemas. Kui isa mind läbi koridoride sõidutas ratastooliga, siis oli küll imelik, kui kõik mind vaatasid. Vähemalt see tädi, kes röntgenis, oli väga tore. Nüüd mu jalg rauda täis, metallidektorisse ei hakka minema vast. Kui ära tulin sealt, siis see tädi ütles mulle 'tsau', heh, see oli nii armas.
Nüüd olen siin kodus, aheldatud voodisse, sest no kõndima küll ei kutsu... Ja ainukesed asjad, mis mind elus hoiavad on valuvaigistid ja külmakompress. Tegelt loodan, et kõik saab varsti korda. Need päevad läbi voodis olemised ei ole üldse toredad. Eriti kui nüüd veel lumi ka maha tuli (irooniline huh?) Cheers!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar