Kilud karbis ehk kuidas mina ja muud karvased Slovakkias käisid 4. PÄEV

2. PÄEV MÄEL

Hommikul jällegi tutvusime ilmaga ja rajaoludega ning sõitsime Jasnasse, kuhu oli umbes 40 minuti tee. JASNA - kõige suurem ja parem keskus Madal-Tatrates. Üldse on see kõige kõigem keskus.
Alguses sõitis jälle meie kamp, kuhu kuulusid Jaak, Maiu, Tõnu, Kaius, Kaspar, Mette, Marleen, Mina, Joosep, Andu, ülesse ja sealt mööda mingit metsarada teisele poole nõlvadele. Mulle see rada ei meeldinud, kuna see oli kaljunuki ääres, mis tähendas, et sealt võis vabalt alla lennata kui ei jõudnud õigel ajal ära pöörata või pidurdada. Mette sõitiski sealt välja, aga õnneks ta sai äärest kinni võtta.
Seejärel suundusime alla ühest punasest nõlvast, millest alla tulemine oli minu jaoks katastroofiline. Ma ei tea mis mul viga oli, igatahes ma kukkusin seal palju ja ei suutnud korralikult kantida.Kui ma lõpuks alla sain, läksime jälle tõstukiga ülesse. Teised läksid üle mäe matkama, aga ma mitte, kuna kardan, et ei oleks sealt pärast enam ülesse tagasi saanud, kuna seal pulgatõstuk. Nagu hiljem välja tuli, oli seal väga jäine, nii et seal hea sõita ka ei olnud.
Kui teistest lahku läksin, liikusin tagasi alla keskusesse. Et sinna saada, pidin sõitma Free zone'is. See oli päris jõhker(väga järsk oli), aga hakkama sain. Sõitsin mööda sinist alla ja leidsin rajalt üles Kärdi, Greete ja Triinu. Sõitsin nendega edasi alla. Vahepeal sain päris huvitavaid asju teada. Triinu tegi ühe lambika eestlasega kokkupõrke. Ei noh, päris tore on niimoodi inimesi kohata. 
Alla jõudes tegime ühe puhkepausi. Järgmise ringi sõitsin ma koos Triinuga. Tõstukiga sõitmine ka võtab Jasnas kuskil 15 minutit aega, nii et laskumised on mõnusad pikad. Ma ikka suutsin igasuguseid huvitavaid asju korda saata. Sinisel rajal jumala lambikas kohas, põhimõtteliselt oli jumala sile maa, mina lendan seal üle pea. Kiiver on elupäästja. Jäin siis natukeseks sinna lamama keset mäge, mingi omast arust hullult äss suuskaja tuli tagant, mingi vanem naine, hakkas minuga õiendama, et ma keset mäge laman ja peast kinni hoian. C'mon, iga normaalne inimene tuleks ja küsiks kas on abi vaja, mitte ei hakka õiendama. Ma olin pühaviha täis.
Siiski ma otsustasin, et sinine on minu jaoks liiga ohtlik, kuna seal saab palju rohkem vigastusi ja läksin sõitsin ülejäänud aja punastel.
Pärast mäelt lahkumist läksime Liptovsky Mikulaš'i linna sööma, klaaskuplisse nagu nad nimetasid seda. Seal palju rahvast ei olnud ja siis sadas sisse meie 20 liikmeline grupp sisse. Osad läksid ära, kuna nad ei tahtnud nii kaua oodata. No ütleme, et see teenindaja oli päris juhm, ta ei saanud millestki aru. Mul hakkas tast kahju. Igastahes, nii kaua kui me süüa ootasime, olid meil päris huvitavad jututeemad. Näiteks küsis Aimar, kas me klubisse ka läheme ja teeme kindlaks kas Eesti mees on ikka tantsulõvi. Tõnu selle peale küsis, et miks just tantsulõvi? Miks mitte ei ole tantsuelevant. See võidab, kes suudab kõige kauem kohapeal tammuda ning londi võib ka appi võtta. Ei noh, normaalne. Järgmiseks, poisid rääkisid midagi omavahel ja siis käis vestlusest läbi sõna random. Tõnu küsis mida see tähendab. Andul ei tulnud kohe pähe kuidas seda eesti keelde tõlkida ning ütles siis, et lampi panema. Tõnu, rikutud mõtlemisega nagu ta on,ütles, et päris huvitav oleks vaadata kuidas keegi lampi paneb, sellel on ju väga palju võimalusi, sest on olemas laelamp, laualamp, põrandalamp... Niipalju siis sellest. Toit oli seal päris hea. Ma võtsin spagettid bolognesega, pasta-hull nagu ma olen. Palju süsivesikuid. 
Kui olime söömise lõpetanud, siis hakkasime raha kokku korjama. Kõik panid oma summa taldriku peale ja natuke tippi ka. Siis tõi ettekandja arve, ikka jäi 5 € puudu. Kuidas see võimalik oli. Keegi ei saanud aru. Igatahes, Andul oli vahepeal igav hakanud ja ta voltis salvrätikust roosi. Kellegil tuli selline mõtte, et keerame raha rulli, seome selle tšekiga kinni, nagu oleks vaas ja paneme roosi sisse. Mõeldud, tehtud. Kui ettekandja tuli raha võtma, ei saanud ta aru mis toimub. Küsis Jaagu käest kus raha on. Jaak siis vastab oma ilusas inglise keeles Special for you! Neiukene ei saanud ikka aru. Vaene tema. Tal oleks võinud olla natukene rohkem huumorisoont. Kui ta selle avastas, lammutas ta meie meistriteose ära ja hakkas raha hoolikalt lugema.
Kuna minu buss oli ära juba läinud, pidin ma minema teise bussi, mis oli pungil rahvast täis. Nii me siis istusime tagareas viiekesi ja keskel oli neli inimest + varustus.
Majja jõudes nagu ikka traditsiooniline pesus käik ja lebominutid. Imelik, sel õhtul ei tulnudki Joosep meid kaarte mängima kutsuma. Siis me läksime ise alla vaatama mis toimub.  Oeh, see oli meeste korrus. Kujutate ette millised aroomid seal olid. Kuna vanad olid hõivanud ülemise korruse, mängisime seekord kaarte all. Sel päeval oli minu paariliseks Kaspar. Ma mõtlesin meile välja väga hea märgi, millest keegi teine aru ei saanud ja meile oli see selge, nii et kahtlust ei tekkinudki. Ja jällegi me võitsime. See kord ei tulnud Triinu, Kärti ja Greetet mängima. Ma ei tea, kas nad ei tulnudki siia majja või lihtsalt et teadnud kus me mängime. 
Mingil hetkel tuli kõigil väsimus peale ja seltskond vajus laiali.
Üks Aimari tehtud pilt

Õhtul, kui linna jõuan, lisan veel pilte, kuna mu telefoni juhe on korteris.

1 kommentaar:

  1. MAI VÕII. KÕIK ON NII VINGE.. ja tuleb 2006 aastat meelde.

    VastaKustuta