Seda kõike on siin minu jaoks liiga vähe. Ma tahan rohkemat. Isekas? Võib-olla. Aga kas see tegelikult kedagi üldse kotib? Arvan, et mitte. Ma life. Kuskile on vaja ju jõuda. Ka siis, kui millegi saavutamiseks tuleb kasutada räpasemaid võtteid. Ma ei näe piiranguid. Hetkel mitte. Elu polegi lilleaed. Aga siiski on ta ilus.
Ükspäev siin mõtlesin, et milline peaks mu elu tulevikus välja nägema... See oli raske. Ausalt öeldes, ma ei tea, mis oleks see õige. Aga kindlasti ma REISIN. Reisin ja avastan. Ma olen liikuv, püsimatu, rahutu hing. Mind väga huvitab, millal tuleb see aeg, millal ma maha rahunen või MIS on SEE, mis teeb mind paikseks. Väga huvitab. Ma olen vist seda juttu juba kõigile rääkinud ja teil on sellest kopp ees. Minu vabandused.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar