Roadtrip

neljapäev 30.detsember 2010.

Niisiis, võib öelda, et meil oli ka oma roadtrip. See jäi küll Eesti piiresse, aga ikkagi. Sõitsime siis Lõuna-Eestisse, Kütiorgu, talverõõme nautima. Äratus oli kell 7, mis on ilmselgelt liiga vara vaheajal, aga no asi oli seda väärt. Kõige pealt sõitsime Avinurme, et Hannakas ja Maarja peale võtta. Nad olid juba valmis, nii et asi oleks kiiresti läinud, aga meie autojuht (ta ei soovinud, et ma ta nime avaldaks, kuna ta arvas, et feilis päeva jooksul liiga palju) ajas netis paar asja korda, sest eile polnud meil terve päeva netti. Lõpuks siis asusime teele. Ilmselgelt oli sõit sinna jällegi lõbus. Tegime igasuguseid pilte ja naersime jne. Esimese pingi rahvas ei teadnudki, et me neid tegime, vähemalt nad ei mäletanud seda hetke. Kui olime juba kuskil Võrumaal, hakkasime otsima Kütiorgu, keegi meist ei teadnud kus see täpsemalt asub. Läksime kaardi järgi, aga see viis meid Kütioru külla, kus keskus ei asunud. Tee oli seal päris tore, kitsas, kurviline, künklik. Peale selle tuli lumesahk ka vastu, päris suur oli teine. No olime juba lootust kaotamas, sest künkad said otsa ja keskust me ei näinud. Aga siis nägime ühte Võrumaa papit ja otsustasime temalt teed küsida.

See oli see tore papi

Ta oli ikka ehtne võrukas. Rääkis võru keeles ja hästi pikalt. Vahepeal ei saanud mitte midagi aru, TAL EI OLNUD HAMBAID KA SUUS. Arvasime, et tal ei ole seal kellegagi rääkida ja sellepärast jutustas nii pikalt. Tegelikult oli ta väga tore. Kui otsa ringi pöörasime ja hakkasime ära sõitma, ütles Rahel, et arvatavasti tal ei ole koera ja siis ta jookseb ise ümber maja ning valvab. Oeh jah, geenius selline. Jõudsime ka siis õigesse kohta. Tegelikult me olime õigest kohast, kus ära pidi keerama, umbes 500 meetri kaugusel, aga me pöörasime ennem otsa ringi.

 Mäed olid hooldamata, see sakkis, aga sõita sai ikka. Hannakas ja Rahel valisid enamus ajast endale sõpru(poisse) välja, kelle juures ööbida, kui päev liiga pikale läheb. Seal oli ka üks väike poiss, arvan, et ta oli umbes neljane, kes sõitis lumelauda, see oli nagu väga armas. Hannakas sai temaga sõbraks ja väikene ütles talle 'tsau' ka, nummi. Kuna sõita oli halb, siis me tegime pilte, istusime hanges ja vabal ajal toppisime keeletatokaid keelele.

Valmistumine grupipildiks

Siiski olime pärast väsinud ning kõhud äärmiselt tühjad. Sõitsime Võru poole tagasi ja tee ääres oli söögikoht nimega JHONNY PUBI. Nii, siit tuleb päeva FEILIDE FEIL: Märkasime seda pubi ja otsustasime sinna sööma minna. Otsisime sissesõiduteed. Autojuht siis pööras ära ühest teeotsast ennem ringteed. Ups, vale koht, SEE OLI JALAKÄIJATE RADA !!! Ta oleks pidanud ära keerama ringteelt. Oi, kuidas me naersime. Autojuhil endal oli ka pärast päris häbi ja lootis,et keegi ei märganud. Üks onkel oli seal džiibiga, ta sai ka kõvasti naerda. 

See söögikoht iseenesest oli väga mõnus ja hubane, aga söökidega läks kaua aega. Toit oli väga maitsev, vähemalt tundus nii, võib-olla oli lihtsalt kõht väga tühi.

Tagasisõit koju oli pikk ja ma enamus aja magasin. Hannakas istus kõige taga ja Rahel ronis ka sinna. Nad tegid seal midagi kahtlast, igatahes neil oli tekk ette tõmmatud. Kui küsisime mida teete, siis vastati, et oleme mehed?! Mida iganes see ka ei tähendaks.

Päev oli väga tore ja ma nautisin seda. Seltskond oli ka üliäge. Nendega läheks ükskõik kuhu trippima. 

Järgmine päev olid muidugi kõik kohad väga-väga valusad.

No jah, selline oli üks tore-tore päev.

TALV ON PARIM !