Alpes

Oh, Austria.
Maris sai jälle mägedesse üle mitme aasta. Niisiis märtsi alguses võtsime ette roadtripi oma seltskonnaga Austria suunas. Peale 29 tundi uhades mööda kiirteid ja muid teid, pagulaskontrolli, raadiosaatja mälumängu, head und ning kangeid lihaseid jõudsime Alpidesse. Tee peal arvutasin, et see oli juba umbes minu 10s  kord teha selline roadtrip Euroopas, siis ei ole mul selle vastu mitte kui midagi. See on iseenesest täitsa meeldiv, eriti kui on vahva seltskond.

Kohale jõudes ootas meid õhtu koos Eesti Lauluga. Isegi kaugel olles, ei saa seda vaatamata jätta ja nii kogunesimegi kõik ühe arvuti taha ning kommentaarium võis alguse saada. Järgmisel päeval seadsime end valmis ning esimene mäepäev võis alata!! Juhei!  Oli marumõnus jälle laua peal olla ning sõita peale mitut aastat pausi. Isegi kui mitte midagi ei näinud, sest udu oli sama paks kui valge lumi. Ka järgmisel päeval ei olnud nähtavus muutunud paremaks ning nii mõnelgi hetkel leidsin end olukorrast, kus ma enam ei sõitnud raja peal vaid kuskil mujal. Lisaks udule oli ka meeletu lumesadu, mis tagas selle, et rajad olid hooldamata ning puuder igal pool! Milline seiklus.
Õnneks järgnevatel päevadel oli ilm kordades parem ning minnes piirkonna kõige kõrgematesse keskustesse, siis sealne vaade ja rajad olid lausa imelised sõita. Küll saime korralikult päikest ja nautisime täiega. Nagu sai ka meie tripi üheks tunnuslauseks: Apfelstrudel ja väike puuder! (Kuna Austrias on õunastruudel väga populaarne magustoit ning see maitseb ka seal põrgulikult hästi, siis iga lõuna ajal sai seda ikka söödud. Kas siis ise tellides või kellegi teise oma maitstes).

Meie seltskond oli ka maruvahva. Kuna pooled inimesed olid need, kellega ma olen mitmeid kordi mägedes käinud, siis oli hea kodune olla. Uued näod toovad aga seltskonda alati lisaväärtust. Õhtuti mängisime all kaarte ja muid lauamänge, rääkisime elust, käisime ka lähedal asuvat linna külastamas ning ka bobikelguga sõitmas ja kelgutamas, sest lumelauaga sõitmisest jäi ju väheks. Pool meie lumelaua seltskonnast otsustas, et võiks proovida ka suuskadega sõitmist, mis nägi välja päris koomiline ettevõtmine. Kuna mäel sai päris korralikult möllatud, siis ega õhtuti väga ei jaksanud midagi teha, mistõttu pehme suletekk ja -padi olid suurepärased kaaslased. Tõeline puhkus eemal igapäevakohustustest.
Juhuse tahtel jäi ka naistepäev meie suusareisi kuupäevadesse. Meie seltskonna mehed (neid oli isegi rohkem kui naisi) pidasid meid ka eriliselt meeles. Valmistasid meile piduliku õhtusöögi koos esmaklassilise teenindusega, meelelahutusega, mille hulka kuulusid kõned ja luuletused. Mina isiklikult tundsin end väga eriliselt ja väga vahva oli sellise üllatuse osaliseks saada. Hästi tuli välja neil see.
Ja nii vähe on vajagi kõige paremaks puhkuseks. Lumiseid mägesid, lumelauda ja suurepärast seltskonda. Tagasi jõudes käis läbi idee, et järgmisel aasta võtta ette reis Iraani mägedesse. Või siis Itaaliasse. Eks siis näis.