See hetk, kui keegi tuleb ja tallub su plaanid jalge alla. Pealegi tehes seda nii kuradi osavalt, et lõpuks tunned end ise süüdi. Kuradi osavad. Miks? Miks ma lasen endale nii teha? Ma pole ju nõrk. Või siiski olen? Tahaks... Tahaks kõigele ja kõigile, mis mu plaane rikuvad, keskmist sõrme näidata ja minema jalutada. Aga ma ei tee ju nii. Miks? Südametunnistus? Või ei taha ma tekitada kiilu meie vahele ja rahu hoida? Võimalik. Mhh. Segadus...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar